PP 30.08.2016 “Mida sina paljundad?”

Pärnu Postimees avaldas minu artikli “Mida sina paljundad?”

Lippude lehvitamise ja ilusate sõnade-naeratustega pidustused on taaskord möödas. Eesti riigi pidu on jälle peetud. Käes on hall argipäev, kus ühine hümni laulmine ununeb. Või kas ikka on nii?

Tori kirikus taasiseseisvumise tähistamisel jäid mind kummitama ühes kõnes öeldud sõnad: ükski tegu iseenesest ei ole kangelastegu, vaid kangelasteoks muudavad selle teised inimesed.

Eks igaühel ole kogemus, kus enda arust on hakkama saadud hiilgava teoga, kuid ükski kaaskondsetest nii ei arva. Meie ja kaasinimeste arvamus mõistest “hiilgavalt hea tegu” lähevad lahku. Teinekord aga teeme oma igapäevaseid tegemisi, kui juurde astub keegi, kes meile tavalist tegu kiitma hakkab.

Eriline tegu ei paista olulisena inimestele, kes selle taustast ega vajalikust pingutusest aru ei saa. Kui inimestel ei piisa infot, et teo suurust mõista, ei saa nad seda hinnata. Näiteks: kirjanikuna pole mul mõtet vast valminud raamatuga keksida inimese ees, kes lugemisest midagi ei arva ja kinnitab, et on elu jooksul paar raamatut läbi lugenud.

Või vastupidi, mõni igapäevane tegu tundub kõrvaltvaatajale suur asi, kuna tal puudub info selle kohta. Näiteks on ühe lapse vanematel väga raske aru saada, kuidas nelja lapsega on võimalik normaalselt poes käia.

Nii saavadki kangelasteoks need juhtumid, mis pälvivad tähelepanu. Sellised sündmused, millele inimesed reageerivad ja mille kohta teavet levitatakse.

Tihti kirutakse meediat, et seal on enamuses negatiivsed teemad. Samuti kirutakse poliitikuid, sest nad teevad rumalaid populistlikke otsuseid. Need kaks on kõige otsesemad näited sellest, kuidas infot levitatakse enda suva järgi. Negatiivset meediakajastust ja rumalat poliitikat toovad otseselt kaasa meist igaühe teod või tegematajätmised. Me paljundame seda, millele oma tähelepanu pöörame.

Iga hiirevajutus negatiivsele uudisele paneb ajakirjanikud järgmist pisarakiskujat või närvekõditavat kirjatükki otsima. Iga inimene, kes mugavalt, sisusse süvenemata mõne populistliku poliitotsusega kaasa läheb, soosib samasuguseid poliitmugavusi tulevikus.

Mis on see, mida sina paljundad? Millele oma tähelepanu pöörad ja kui palju kuuldu-loetu tausta süveneda viitsid? Kas annad endale aru, et iga sotsiaalmeedias jagatud postitusega mõjutad maailma, sest paljundad mingit hoiakut või mõtteviisi? Kas oled rahul selle maailmaga, mida iga oma liigutusega luua aitad, või peaks millelegi muule rohkem tähelepanu pöörama?

Eesti Vabaerakond peab esinduskogu

Täna ja homme peab Vabaerakond kolmandat esinduskogu. Seekord Pedasel.

Erakonna esimees  Andres Herkel tegi sissejuhatuse. Seejärel analüüsis analüütik Andreas Kaju meie tegemisi. IMG_2341

Andreas Kaju sõnul oleme siiani õigesti tegutsenud ja oma väärtusele kindlaks jäänud. Meil on suur toetus nooremate keskealiste seas (alates u 30-aastastest) ja eriti kõrgharidusega inimeste seas. Me pidavat olema kõige nõrgemad põhiharidusega meeste kõnetamises. Ehk et me ei paku neile midagi. Tuleviku suhtes peame muidugi otsuseid vastu võtma, kuid seni on hästi!

Kiituse käes mõnuletud ja ennast soojendatud ja nüüd läks kuumaks. Artur Talvik tegi sissejuhatuse haldusreformi teemasse:

IMG_2344

Praeguse haldusreformi plaan räägib piiridest ja numbritest. Meie eesmärk on rääkida inimesest- kuidas kohaliku inimese elu parandada?

Märt Meesak jätkab teema selgitamist:

IMG_2345

Küsimusi on palju ja arutelud on tulised. Fakt on aga see, et ainult piiridest ja numbritest rääkides pole mõtet haldusreformi planeerida. See oleks tegemine tegemise pärast ja tooks kaasa erakondade võimu tsementeerimise, mitte elu paranemist kohalikele inimestele.

Korduvalt on kõne alla tulnud Kaarel Tarandi artikkel “Nahakaupleja Lillo ehk Värvime kaardi kollaseks”.

Arutelud jätkuvad!

PP 29.01.2016 artikkel “Artur Talvik tegi Talvikut”

Tänases Pärnu Postimehes avaldati minu nädalavahetusel valmis kirjutatud artikkel “Artur Talvik tegi Talvikut”.

Artur Talvik, riigikogu liige Vabaerakonnast, on inimene, kelle kohta viimastel nädalatel pea igaühel on seisukoht tekkinud. Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni juhi nimi seostub mitme suurema ja väiksema korruptiivse teoga, mis viimasel ajal on järjest uudisekünnise ületanud.

Õnneks ikka tegude paljastamise, mitte neis osalemisega. Niisama aktiivselt on tööle hakanud Talviku-vastased. Miks peaks keegi olema korruptsiooni avalikustamise vastu?

Tappa sõnumitooja

Kummaline kokkusattumus on, et suurimad Talviku kritiseerijad on seotud Reformierakonnaga. Või on see asjade loomulik käik? Huvitav lugemine oli rahvusringhäälingu toimetaja Merilin Pärli kirjutis “… ja tegutsema asub suhtekorraldaja. Talviku juhtum”, milles autor käsitles Talviku väljaütlemisi ja paljastusi suhtekorralduslikus võtmes ja kinnitas, et see on suhtekorraldajate arsenali kasutav kampaania enda pildile tõstmiseks.

Minule ütles Pärli sellise väitega sedagi, et kogu Eesti meedia on mõjutatav. Ja taaskord on tegemist kunagise reformierakondlasega, kes on olnud seotud nii majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kui ettevõtluse arendamise sihtasutusega.

Vana tõde on see, et inimesed usuvad teistest seda, milleks ise valmis on. Reformierakondliku mõjutusega korduv kriitika selle kohta, et Talviku tegevus on isiklik kampaania, rõhutab pigem ütlejate mõtteviisi. On loomulik, et demokraatlikus riigis mõjutab valimiste rütm poliitilist aktiivsust.

See jääb niiviisi seniks, kuni meil ikka veel leidub valijaid, kes teevad oma valiku viimasel päeval selle järgi, kelle plakat neile linnas kõige enam silma jäi. Kui rahvas jälgiks oma saadikute tööd kõigi nelja aasta jooksul, ei oleks valimiste-eelsed soolod ega klounaadid võimalikud.

Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus poliitikaga seotud inimeste iga liigutust hinnatakse selle järgi, kui lähedal või kaugel valimised on. Ükskõik, millised valimised. Nii olemegi suletud ringis: inimesed umbusaldavad poliitikute iga sammu, poliitikas tegude tegemiseks pead olema mingilgi positsioonil, poliitiline töö on seotud paljusid puudutavate avalike probleemidega, mida ei lahendata enamasti vaikselt nurga taga, ja valimistel häälte saamiseks pead inimestele meeldima.

Nõnda ongi võimalik poliitiliselt mõjutatud toimetajal anda hinnanguid, kuidas poliitiku reaalne töö on soolo ja klounaad.

Aus ja õiglane kriitika on alati hea. See aitab vigu parandada ja edasi liikuda. Talviku-vastase kriitika puhul häirib sõnumitooja tapmise efekt: ei räägita sõnumist, vaid sellest, miks, kuidas, millal, mil moel seda edastatakse.

Lendavad kommentaarid “aga vaata, milline ta ise on!”. Need, kelle jala peale pole astutud, näevad õnneks sedagi, et mädapaisete avamine on aktiivselt lahti läinud.

Lõpuks räägime asjadest, mille olemasolust kõik on teadlikud, aga mille kohta keegi täpselt ei tea, seega ei taha torkida. Kes hakkaks vabatahtlikult enda viimistletud mainega sõnnikuhunnikus riskima? Talvik võttis selle tee ette.

Sõnumitooja tapmine korruptsioonivastaste väljaütlemiste puhul paneb küsima: kas ja kellele on meil vaja korruptsiooni? Igal tegevusalal on mõndagi, millest sisering teab, kuid ei soovita, et see väljapoole lekiks.

Me oleme harjunud mõtteviisiga, et räägime ühte, aga päris asju teeme vaikselt põranda all. Eks selline mõtteviis ole pärit meie pikaajalisest minevikust ja visa kaduma.

Vabaerakond on lubanud seniseid mõtteviise muuta. Toimivas süsteemis uusi mängureegleid luua ja kehtestada ei ole kõige lihtsam ülesanne. Talvik teadis kindlasti, millise tule alla ta ennast sätib, kui tõi välja probleemid, mida korruptsioonivastase erikomisjoni esimees peabki tegema.

Mädapaisete avamine on vastik ja haisev, aga lõppkokkuvõttes aitab tervenemisele kaasa. Kui püüame riiki ravida põhimõtteil, et oleme ausad, aga alustame naabrist; arvestame suurema hulga elanikega, aga teeme seda homsest; vähendame mõttetuid kulusid, aga kõigil peal enda, on see silmakirjalik.

Talvik teeb Talvikut

Europarlamendi liige Indrek Tarand ütles 23. jaanuari Kuku raadio “Keskpäevatunni” saates, et “Arturile tuleb anda 100 punkti selle eest, et üks riigikogu liige viimaks teostab seda, mida kodanikud on saatnud teda tegema!”.

Tarandi jutu järgi ongi riigikogu liikme funktsioon otsida informatsiooni, esitada täitevvõimule küsimusi ja ärgitada ühiskonda kaasa rääkima.

Meie teadvusesse on läbi aegade jäänud juhtumid, mille puhul kõik saavad aru, millest käib jutt. Nii on meil näiteks silvergate, juntimine. Kogu Talviku isiku vastast kampaaniat jälgides usun, et nüüd oleme saanud mõiste “Talvikut tegema”, millega märgitakse riigikokku saanud inimest, kes teeb tööd riiki ja rahvast puudutavate küsimuste lahendamiseks, selmet ainult enda järgmiste valimiste häältesaaki koguda.

Kuna seda väga tihti ei juhtu, võtab võõrnähtusega harjumine aega, kuid loodame selle nähtuse levimisele.
Heli Künnapas, Eesti Vabaerakonna liige, kirjanik

EVA Pärnumaa piirkonna koosolek 17.01.2016

Pärnumaa pk kooslek_ Jaanus Ojangu
Vasakult: Toivo Põldur, Ulvar Vabrit, Fredy Vabrit, Rein Prins, Igor Jakobson, Avo Lipp, Heli Künnapas, Jüri Vlassov (külaline), Isabella Maripuu (külaline), Tõnu Simson, Ivika Puust. Foto Jaanus Ojangu.

Pärnumaa piirkond alustas uut aastat sel pühapäeval (17.01) avatud üldkoosolekuga. Külalisena osales ka erakonna tegevjuht Vello Väinsalu.

Rääkisime erakonna ning eraldi Pärnumaa 2016a tegevusplaanist ning seoses sellega ka eelarvest. Käesoleval aastal jätkame sügisel alustatud klubiõhtuid, kuhu kutsume iga kord mõne teema eksperdi meiega kohtuma. Sellised kohtumised on ka osa KOV valimiste ettevalmistusest, sest aitavad kohalikesse probleemidesse süviti sisse minna. Eelmisel aastal kohtusime endise linnaarhitektiga. Nüüd jätkame turismi ja hariduse temaatikatega.

KOV valimistega seoses arutasime pikalt teemal valimisliit vs erakonna nime all kandideerimine. Mõistame, et erakonna loomisel on välja käidud mõte, et kohalikul tasandil teevad poliitikat kohalikud inimesed. Samas on Vabaerakond tõestanud, et tegemist pole klassikalise erakonnaga. Erakonna nime teadvustamine KOV valimistel aitaks kindlasti valmistada teed Riigikogu valimise heale tulemusele. Seega on see alles suur mõtlemiskoht. Alustame aktiivsemalt ka Pärnumaa KOVide kaardistamist, et aru saada, milline on meie kandepind maakonnas. Seejärel on plaanis kohtumised erinevates Pärnumaa omavalitsustes.

Olulise küsimusena oli üleval ka fraktsiooni külaskäik märtsikuu lõpus. Kohalikud inimesed ootavad väga kohtumisi Riigikogu liikmetega, seega on tähtis visiidi aeg varakult ja mõistlikult ära planeerida.

Arutasime ka erinemise vs traditsioonide teemat. Nimelt näiteks tähtpäevade puhul- kas on mõistlik “kodustada” EV aastapäev, võidupüha ja kodanikupäev ja neid nähtavalt igal aastal tähistada? Või püüda hoopis erineva ja teistel aegadel regulaarselt välja tulla?

Valisime ka Pärnu linna esindaja esinduskogusse. Valituks osutus Fredy Vabrit. Pärnumaa esindaja on jätkuvalt Heli Künnapas.

Oleme hooga valmis täitma eesmärki aasta jooksul piirkonda lisada 30 uut liiget ja 10 toetajaliiget (numbrid saadud üle-erakonnaliste plaanide vägivaldsest jaotamisest), kuid sel juhul peame paremini teadvustama, et liikmeksastumine on siiski soositud. Siiani oleme pigem toetanud põhimõtet, et erakonna tegevuses saavad kõik vabalt osaleda ka ilma avaldust kirjutamata. Kui nüüd soosime liikmeksastumist, siis tasub veidi mõelda, kuidas seda ka kommunikeerida.

Mitmetunnine kohtumine oli positiivne ja sisutihe! Pärnumaa juhatuse avatud koosolek on juba 31.jaanuaril ning järgmine avatud üldkoosolek 7.veebruaril.