PP 30.08.2016 “Mida sina paljundad?”

Pärnu Postimees avaldas minu artikli “Mida sina paljundad?”

Lippude lehvitamise ja ilusate sõnade-naeratustega pidustused on taaskord möödas. Eesti riigi pidu on jälle peetud. Käes on hall argipäev, kus ühine hümni laulmine ununeb. Või kas ikka on nii?

Tori kirikus taasiseseisvumise tähistamisel jäid mind kummitama ühes kõnes öeldud sõnad: ükski tegu iseenesest ei ole kangelastegu, vaid kangelasteoks muudavad selle teised inimesed.

Eks igaühel ole kogemus, kus enda arust on hakkama saadud hiilgava teoga, kuid ükski kaaskondsetest nii ei arva. Meie ja kaasinimeste arvamus mõistest “hiilgavalt hea tegu” lähevad lahku. Teinekord aga teeme oma igapäevaseid tegemisi, kui juurde astub keegi, kes meile tavalist tegu kiitma hakkab.

Eriline tegu ei paista olulisena inimestele, kes selle taustast ega vajalikust pingutusest aru ei saa. Kui inimestel ei piisa infot, et teo suurust mõista, ei saa nad seda hinnata. Näiteks: kirjanikuna pole mul mõtet vast valminud raamatuga keksida inimese ees, kes lugemisest midagi ei arva ja kinnitab, et on elu jooksul paar raamatut läbi lugenud.

Või vastupidi, mõni igapäevane tegu tundub kõrvaltvaatajale suur asi, kuna tal puudub info selle kohta. Näiteks on ühe lapse vanematel väga raske aru saada, kuidas nelja lapsega on võimalik normaalselt poes käia.

Nii saavadki kangelasteoks need juhtumid, mis pälvivad tähelepanu. Sellised sündmused, millele inimesed reageerivad ja mille kohta teavet levitatakse.

Tihti kirutakse meediat, et seal on enamuses negatiivsed teemad. Samuti kirutakse poliitikuid, sest nad teevad rumalaid populistlikke otsuseid. Need kaks on kõige otsesemad näited sellest, kuidas infot levitatakse enda suva järgi. Negatiivset meediakajastust ja rumalat poliitikat toovad otseselt kaasa meist igaühe teod või tegematajätmised. Me paljundame seda, millele oma tähelepanu pöörame.

Iga hiirevajutus negatiivsele uudisele paneb ajakirjanikud järgmist pisarakiskujat või närvekõditavat kirjatükki otsima. Iga inimene, kes mugavalt, sisusse süvenemata mõne populistliku poliitotsusega kaasa läheb, soosib samasuguseid poliitmugavusi tulevikus.

Mis on see, mida sina paljundad? Millele oma tähelepanu pöörad ja kui palju kuuldu-loetu tausta süveneda viitsid? Kas annad endale aru, et iga sotsiaalmeedias jagatud postitusega mõjutad maailma, sest paljundad mingit hoiakut või mõtteviisi? Kas oled rahul selle maailmaga, mida iga oma liigutusega luua aitad, või peaks millelegi muule rohkem tähelepanu pöörama?

PP 29.01.2016 artikkel “Artur Talvik tegi Talvikut”

Tänases Pärnu Postimehes avaldati minu nädalavahetusel valmis kirjutatud artikkel “Artur Talvik tegi Talvikut”.

Artur Talvik, riigikogu liige Vabaerakonnast, on inimene, kelle kohta viimastel nädalatel pea igaühel on seisukoht tekkinud. Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni juhi nimi seostub mitme suurema ja väiksema korruptiivse teoga, mis viimasel ajal on järjest uudisekünnise ületanud.

Õnneks ikka tegude paljastamise, mitte neis osalemisega. Niisama aktiivselt on tööle hakanud Talviku-vastased. Miks peaks keegi olema korruptsiooni avalikustamise vastu?

Tappa sõnumitooja

Kummaline kokkusattumus on, et suurimad Talviku kritiseerijad on seotud Reformierakonnaga. Või on see asjade loomulik käik? Huvitav lugemine oli rahvusringhäälingu toimetaja Merilin Pärli kirjutis “… ja tegutsema asub suhtekorraldaja. Talviku juhtum”, milles autor käsitles Talviku väljaütlemisi ja paljastusi suhtekorralduslikus võtmes ja kinnitas, et see on suhtekorraldajate arsenali kasutav kampaania enda pildile tõstmiseks.

Minule ütles Pärli sellise väitega sedagi, et kogu Eesti meedia on mõjutatav. Ja taaskord on tegemist kunagise reformierakondlasega, kes on olnud seotud nii majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kui ettevõtluse arendamise sihtasutusega.

Vana tõde on see, et inimesed usuvad teistest seda, milleks ise valmis on. Reformierakondliku mõjutusega korduv kriitika selle kohta, et Talviku tegevus on isiklik kampaania, rõhutab pigem ütlejate mõtteviisi. On loomulik, et demokraatlikus riigis mõjutab valimiste rütm poliitilist aktiivsust.

See jääb niiviisi seniks, kuni meil ikka veel leidub valijaid, kes teevad oma valiku viimasel päeval selle järgi, kelle plakat neile linnas kõige enam silma jäi. Kui rahvas jälgiks oma saadikute tööd kõigi nelja aasta jooksul, ei oleks valimiste-eelsed soolod ega klounaadid võimalikud.

Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus poliitikaga seotud inimeste iga liigutust hinnatakse selle järgi, kui lähedal või kaugel valimised on. Ükskõik, millised valimised. Nii olemegi suletud ringis: inimesed umbusaldavad poliitikute iga sammu, poliitikas tegude tegemiseks pead olema mingilgi positsioonil, poliitiline töö on seotud paljusid puudutavate avalike probleemidega, mida ei lahendata enamasti vaikselt nurga taga, ja valimistel häälte saamiseks pead inimestele meeldima.

Nõnda ongi võimalik poliitiliselt mõjutatud toimetajal anda hinnanguid, kuidas poliitiku reaalne töö on soolo ja klounaad.

Aus ja õiglane kriitika on alati hea. See aitab vigu parandada ja edasi liikuda. Talviku-vastase kriitika puhul häirib sõnumitooja tapmise efekt: ei räägita sõnumist, vaid sellest, miks, kuidas, millal, mil moel seda edastatakse.

Lendavad kommentaarid “aga vaata, milline ta ise on!”. Need, kelle jala peale pole astutud, näevad õnneks sedagi, et mädapaisete avamine on aktiivselt lahti läinud.

Lõpuks räägime asjadest, mille olemasolust kõik on teadlikud, aga mille kohta keegi täpselt ei tea, seega ei taha torkida. Kes hakkaks vabatahtlikult enda viimistletud mainega sõnnikuhunnikus riskima? Talvik võttis selle tee ette.

Sõnumitooja tapmine korruptsioonivastaste väljaütlemiste puhul paneb küsima: kas ja kellele on meil vaja korruptsiooni? Igal tegevusalal on mõndagi, millest sisering teab, kuid ei soovita, et see väljapoole lekiks.

Me oleme harjunud mõtteviisiga, et räägime ühte, aga päris asju teeme vaikselt põranda all. Eks selline mõtteviis ole pärit meie pikaajalisest minevikust ja visa kaduma.

Vabaerakond on lubanud seniseid mõtteviise muuta. Toimivas süsteemis uusi mängureegleid luua ja kehtestada ei ole kõige lihtsam ülesanne. Talvik teadis kindlasti, millise tule alla ta ennast sätib, kui tõi välja probleemid, mida korruptsioonivastase erikomisjoni esimees peabki tegema.

Mädapaisete avamine on vastik ja haisev, aga lõppkokkuvõttes aitab tervenemisele kaasa. Kui püüame riiki ravida põhimõtteil, et oleme ausad, aga alustame naabrist; arvestame suurema hulga elanikega, aga teeme seda homsest; vähendame mõttetuid kulusid, aga kõigil peal enda, on see silmakirjalik.

Talvik teeb Talvikut

Europarlamendi liige Indrek Tarand ütles 23. jaanuari Kuku raadio “Keskpäevatunni” saates, et “Arturile tuleb anda 100 punkti selle eest, et üks riigikogu liige viimaks teostab seda, mida kodanikud on saatnud teda tegema!”.

Tarandi jutu järgi ongi riigikogu liikme funktsioon otsida informatsiooni, esitada täitevvõimule küsimusi ja ärgitada ühiskonda kaasa rääkima.

Meie teadvusesse on läbi aegade jäänud juhtumid, mille puhul kõik saavad aru, millest käib jutt. Nii on meil näiteks silvergate, juntimine. Kogu Talviku isiku vastast kampaaniat jälgides usun, et nüüd oleme saanud mõiste “Talvikut tegema”, millega märgitakse riigikokku saanud inimest, kes teeb tööd riiki ja rahvast puudutavate küsimuste lahendamiseks, selmet ainult enda järgmiste valimiste häältesaaki koguda.

Kuna seda väga tihti ei juhtu, võtab võõrnähtusega harjumine aega, kuid loodame selle nähtuse levimisele.
Heli Künnapas, Eesti Vabaerakonna liige, kirjanik

PP 23.05.2015 artikkel “Lasteaednikele riiklikud palgad”

Tänases, 23.mai 2015 Pärnu Postimehes ilmus minu artikkel “Lasteaednikele riiklikud palgad”

Viimasel ajal on allkirjade kogumine populaarseks saanud. Ja väga hea, et on. Valimised on üks võimalus, kui saame oma elukorralduse teemal kaasa rääkida, kuid kui sellest jääb väheseks, on konkreetsel teemal allkirja andmine samasugune viis oma sõnumit edastada.
DSC_2875.jpg_2

Kolmekordne palgavahe
Eesti lasteaednike liit algatas 18.–29. maini kestva aktsiooni, mille käigus kogutakse toetust lasteaiaõpetajatele riikliku töötasu alammäära kehtestamiseks.

Praegu on kooliõpetajate palk riiklik, kuid lasteaiaõpetajate palk ja muu töökorraldus kohaliku omavalitsuse teema. Selle tulemusel on rahandusministeeriumi andmetel lasteaiaõpetajate ühe kuu keskmise palga suurus kohalikes omavalitsustes 424 eurost kuni 1200 euroni. Seega on palgavahe kolmekordne ja lasteaiaõpetaja töötasu sõltub otseselt sellest, millises piirkonnas ta elab ja töötab. Nõuded on aga kõigile samad.

See on ebavõrdne olukord. Esmalt seab see halvemasse seisu loomulikult maapiirkondades ja väiksemates omavalitsustes töötavad lasteaiaõpetajad ning seeläbi ka meie, maal elavate noorte lapsed.

Madalaimat palka saavad lasteaiaõpetajad vastutavad lapse elu ja tervise eest samamoodi nagu maksimumpalka saavad, kuid milline on samal ajal õpetaja motiveeritus ja oma väärtuse tunnetamine?

Väärikus või kerjamine
Lasteaia hoolekogus ja kohalikus volikogus arutame igal aastal, kas ja kuidas saaks lasteaiaõpetajate palka tõsta. Võrdleme, kas soojustada maja või tõsta veidi palku.

Kõik need arutelud on pingelised, konkreetseid inimesi puudutavad ja toovad kohalikul tasandil palju pingeid kaasa. Mõnigi õpetaja on öelnud, et suurema palga küsimine ja iga-aastane põhjendamine on nagu kerjamine. Pigem otsustatakse säilitada oma väärikus ja mitte sel teemal rääkida.

See ei tähenda, et olukorraga rahul ollakse. Ja teisalt, kui rahulolematuid ei ole, siis võib ju öelda, et probleemi ei ole. Nii ongi tulemuseks põrandaalune ussitamine, keerulised omavahelised suhted ja vaid näiliselt veidike paranenud palgatingimused.

Kohalikul tasandil teemast rääkides jõuame isiklike suhtumisteni, nagu “minu lapsed on siit läinud ja lapselapsed samuti” või “mina lähen varsti pensionile ja mind ei huvita”.

Nii takistab isiklik suhtumine nägemast laiemat pilti: mis saab ülejäänud kogukonna liikmetest minu ümber. Selle asemel et konkreetset probleemi lahendada, jäädakse mugavale seisukohale, et “mind teema isiklikult ei puuduta”.

Hädavajalik lasteaed
Minu varasemate väljaütlemiste puhul on paljud leidnud, et olen lasteaiavaenulik ja arusaamatu, miks mu kolm suuremat last siiski mitu päeva nädalas lasteaias käivad.

Lasteaed on tänapäevase elu normaalne osa. Ei mina ega ükski teine lapsevanem saaks teha tööd, kui poleks lasteaeda. Ja meie lapsed oleksid näljas, kui me tööd ei teeks. Loogiline! Lasteaed muutub samuti ajaga, sest sisend ehk meie kõigi lapsed ei ole enam need, kes olid kolmkümmend aastat tagasi.

Nii ei toeta ma suletud süsteemi, vaid avatumat suhtumist, kus julgetakse kaasa rääkida, oma loomingulisust kasutada ja rohkem lähtuda konkreetsetest lastest.

Ühegi lasteaiaõpetaja töö kohta ei ole ma kunagi midagi püüdnud vihjata, sest nemad teevad tööd tellija materjalist ja olemasolevates tingimustes ning teevad seda parimal võimalikul viisil.

Soome tunnustatud teaduskirjanik Liisa Keltikangas-Järvinen on oma raamatus “Väikelapse sotsiaalsus” öelnud, et tänapäevase ühiskonna toimimise mõttes on lasteaia institutsioon hädavajalik ja kodune lastehoid ei ole selle alternatiiv. “Pigem tuleks keskenduda lasteaedade kvaliteedi parandamisele. Need peaks olema sellised, et ükskõik millise hoiuotsuse vanemad ka teevad, ei peaks nad tundma süümepiinu.”

Eestis saame meie teha otsuse, et lasteaiaõpetaja amet on riiklikult niisama oluline kui kooliõpetaja oma, sest meie, lapsevanemate jaoks see nii on. Palk ei ole inimeste elus kõige olulisem, kuid see on üks suur osa sellest hinnangupaketist, mille järgi oma tähtsust paika paneme.

Praeguse pöördumise puhul on tähtis, et lasteaiaõpetajate palga riikliku alammäära kinnitamine võrdsustaks samasugust tööd tegevate inimeste olukorra ja kinnitaks selle ametikoha olulisust. Ja kui lasteaednikud tunnevad ennast väärtustatuna, võime lapsevanematena oma laste heaolu pärast vähem muretseda.

Heli Künnapas, Pärnu-Jaagupi Pesamuna lasteaia hoolekogu liige (Vabaerakond)

PP artikkel “Kodaniku taskust riigikassasse”

Tänases 14.05.2015 Pärnu Postimehes avaldati mu artikkel “Kodaniku taskust riigikassasse”
DSC_2875.jpg_2

Elame huvitaval ajal. Valitsuse üllatavaid mõtteid seaduste muutmise kohta tuleb uksest ja aknast. Rahvas ei jõua ühel teemal veel arvamust avaldada, kui juba on uus ja helgem plaan laual. Kuna kütuseaktsiisi tõstmise plaan ei läinudki nii libedalt, kui loodeti, on nüüd käsil järgmised kahjulikud käitumisviisid: alkohol, tubakas, kuritegevus.

Loomulikult olen nõus, et tubaka- ja alkoholitarbimisest võiks lahti saada ja liiklushuligaansus lõppeda. Oleks kõigil turvalisem. Kuid kas see on praeguse võimuliidu eesmärk?

Rahakogumine või ennetamine?

Enne valimisi kuuleme ja kandidaatidena lubame anda endast parima, et riigis paraneks võimalikult paljude inimeste elu. Ebamugavatest valikutest lubaduste rahastamisel nii valjult ei räägita.

Nii otsitaksegi praegu valitsuses paaniliselt katteallikaid lubadustele, mis tuleb kindlasti täita, et edaspidi saaks endale rusikatega vastu rinda taguda ja öelda: “Mina tegin!” Vahet pole, millised on selle lubaduse täitmisega kaasnevad negatiivsed muutused rahvale.

Kahjulike käitumisharjumuste kõrgema maksustamise eesmärk on üllas: vähendada alkoholi ja tubaka tarbimist ja liiklushuligaanitsemist, seega säästa meie inimesi. Reaalselt on aga ees plaan, kui palju tuleb neis valdkondades riigieelarvesse raha koguda, et sealt edasi jagada.

Paratamatult paneb mõtlema, et kui minu esimese ja teise lapse toetus tõuseb viis eurot kuus, siis kui mitu inimest peab selleks turvavööta sõitmisel vahele jääma? Jah, kui liiklustrahvidest saab oluline katteallikas lastetoetuste tõusule ja muudele uhketele lubadustele, saab järelikult veel tähtsamaks nende täitmine.

Kui turvavööta sõitnud inimene saab miinimumpalka ja peab 30 päeva jooksul sellest ära maksma 500eurose trahvi, saab riik ilmselgelt veel viivist ja mõni kohtutäitur tööd juurde.

Ma ei püüa õigustada liiklushuligaansust, kuid see on taaskord üks muudatus, millest pigem paistab võimuliidu rahaotsimise paanika oma lubaduste täitmiseks, mitte mure inimeste heaolu pärast.

Loomulikult on turvavööta sõitmine ja muu riskikäitumine inimese enda valik ja senisest kõrgemad trahvid peaks inimesi selliselt käitumiselt hirmutama. Aga juba praegu on kindel, et kui kontroll (politsei) midagi trahvimisväärset leida tahab, leiab põhjuse alati. Nii viivad suuremad summad ja politsei rahakogumise kohustus rahva kaitsjad inimestest veel kaugemale.

Protesti tekitab teadmine, et sellesama kogutud raha ebaefektiivse kasutamise eest ei järgne karistust. Rahva ette laotatakse kohtusaagad, milles on juttu tööinimesele hoomamatutest summadest, kuid süüdimõistetud räägivad järgmisel päeval televisioonis oma edasistest plaanidest või kandideerivad tulevastel valimistel riigikokku.

Karistamine ja kontroll

Kurikuulus on lugu sellest, kuidas väikese perefirma juures käis eelmisel aastal 22 kontrolli. Meil on seadusi-määrusi-otsuseid nii palju, et nende kõigiga kursis olemiseks on vaja eraldi töökohta. Väikestes koduettevõtetes seda pole. Nii tulebki töötegemise asemel pidevalt sügavale paberitesse kaevuda või riskida sellega, et töö pärast jääb mõni uus muudatus märkamata ja selle eest tuleb 21. kontrollile siiski karistuseks trahvi maksta.

Isegi kodus remondi tegemise asemel tuleb nüüd panustada hoopis paberimajandusele ehk tapeedipaneku asemel projekte kirjutada. Algul levis uudis ehitusseaduse uuendustest naljana, kuni inimesed said aru, et see on reaalsus.

Kuidas sellised muudatused aitavad inimeste teotahet suurendada ja bürokraatiat vähendada, jääb mulle arusaamatuks. Aga ega loodavast superministeeriumist ole enamik meist arvatavasti palju kuulnud.

Karistamine ja kontrollimine pole kunagi pikaajaliselt midagi head kaasa toonud. Hirm hoiab inimesed küll mõnda aega vagasena, kuid põhjustab kindlasti passiivsust ja tegutsemistahte vähenemist. Samuti kahaneb tahe kaasa mõelda ja suureneb arusaam, et “meist ju nagunii midagi ei sõltu”.

Kokkulepetest peavad kõige paremini kinni vastutavad inimesed. Need, kes suudavad ise otsustada ja oma tegude tagajärgedega silmitsi seista. Ma ei ütle, et reegleid ei peaks olema, vaid et karistamine ei ole sama mis ennetus- ja kasvatustöö.

Riigikogu põhiseaduskomisjon saatis paar nädalat tagasi ligi 4000 allkirjaga kollektiivse pöördumise erakondade rahastamise vähendamise kohta edasi justiitsministeeriumile “muul viisil” lahendamiseks. Riigikogu saalis sellega aktiivselt edasi tegelda seega ei plaanitud ja jälle astuti mitme tuhande inimese arvamusest üle.

Jah, see summa ei kataks järgmisi lubadusi, kuid näitab suhtumist: erakondi puudutavaid eelarveridu ei käsitleta, kuid kodaniku igapäevase elu puhul leitakse üha huvitavamaid mooduseid kontrollida, karistada ja seejärel raha koguda.

Nii tekitabki trotsi mängleva kergusega ühe maksu või aktsiisi tõstmiselt teisele lendlemine, kuna raha tuleb selleks ikka tavaliselt tööinimeselt, kelle elujärje parandamisest enne valimisi kõik hoogsalt rääkisime. Niisugune käitumine ei paranda rahva usaldust valitsejate suhtes ega inimeste elujärge, rääkimata soovist ja oskusest oma riigi arengusse panustada.

Heli Künnapas, kirjanik (Eesti Vabaerakond)

Artikkel 25.03.2015 PP “Heli Künnapase konserveeritud sinilinnud”

Artikkel 25.03.2015 Pärnu Postimehes “Heli Künnapase konserveeritud sinilinnud”

heli
Foto autor Ants Liigus (Pärnu Postimees)

Lasterikas Halinga valla taluperenaine, teoloogist sotsiaalpoliitik ja kirjanik Heli Künnapas (33) jäädvustab oma elu ja kulgemise etapphaaval raamatutesse.

Eriti siis, kui järgmine etapp tundub kõrvaltvaatajale eelmise eituse või isegi lammutusena, tuleb kirjutada järgmine raamat. Nii kirjeldabki Heli pärast korteriasukast bürookeksutaja lugu uusraamatus „Minu ilus elu maal“ oma talu valimise ja rajamise saagat. Sealt edasi tuleb aga seniste unistuste ülevaatamise talletus, sest Heli on möödunud augustist näinud pereisa Herlendit iga seitsme nädala tagant ja voorinud isegi Soome vahet.

Mis oleks, kui tekitaks järgmise raamatu sellest, kuidas nad Soomes talu rajamiseks raha teenisid? Ei. Tuleb hoopis eluperiood, mil naine alustab kolmandat korda, oma isiklikust kogemusest lähtudes koguduse juurde perekeskuse loomist.

Eedenist korterisse ja tagasi

„Kirjutamine teeb head nii iseendale kui teistele,“ on pärast mehele Soome järgnemise kaalumist, proovimist ja otsusekindlalt koju naasnud Heli tänulik, et tal see anne on.

„Endal aitab päevasündmuste ja tulevikuplaanide kirjapanek tervikpilti säilitada ja endale kinnitada, et iga päeva tööna on tehtud küllaldases koguses õigeid asju.

Teistele aga on vaja pidevalt nii ilmsi kui tekstides kirjeldada, mismoodi on võimalik kirjutamise ja muu vaevu sisse toovaga küülikufarmi pidada, lagunenud talust 21. sajandi kodu rajada, lapsi kasvatada-arendada ja ise kultuurseks ja terviklikuks jääda.

Minu ilusa maaelu raamat pidi õigupoolest olema rõõmuhõise: peale küülikufarmi on meil Jädivere külas plussi majandav lambakari, lapsi ja meest lõbustav ja naist rõõmustav hobustepaar, elamu korda kõbitud ja loomakasvatus toob käsikäes raamatute kirjutamisega juba nii palju sisse, et pereisa ei pea palgatööl käima ega pereema kuhugi kodunt välja raha teenima minemisele mõtlema,“ lausub Heli.

Tegelikult kirjutas Heli oma maakodu rajamise tammsaarelikule tee-tööd-ja-näe-vaeva-epopöale juba enne selle kirjastamist järelsõna, mis võttis kokku, kuidas taevane ettearvamatuste jada võttis selle noore pere unistamiste ühe etapi kokku.

Neljandat last ootama jäädes tehti revisjon, mis avastas ühest küljest, et vana maja tasalülitab saatanlikul moel kõiki uute tubade ja fassaadi, sauna ja kabineti rajamise plaane: majavaim sunnib peret üha uuesti vannitoa ja köögi ehituse juurde naasma.

Teisalt kündis valus ja õpetlik surm sündidega samavägiselt kõiki Heli ja Herlendi loomaliike pidi. Küülikud põdesid eri haigusi ja kümned väikesed roosad jänesed surid muudel põhjustel, nagu nende emade saamatus või kasside aplus.

Mitu parimat lammast murdis pererahva enda leebena tundunud penivolask. Lastesõbraks-lambakarjuseks ostetud hinnaline kutsikas jooksis pere enese auto alla. Ja lõppeks lahkus kahest hobusest ühele sündinud ja hinnalisest paaritusest lasteratsuks kavandatud varsake tõenäoliselt Eestit saastavate rapsipõldude mürgifooni tagajärjel kaasasündinud neeruhäda ja maksapuudulikkuse tõttu.

Kolmandaks seadis saatusesõrm sedasi, et Helil ei õnnestunud neljandat last oodates saada ühtki kõrgharidusele kohast töökohta, kuhu kandideeris, nii et automehaanikust Herlend on teeninud perele kogu raha.

„Küülikufarmi pole enam, raamatusse kaanetamisega lõppes see eluperiood,“ ütleb Heli nukra, ent rahuliku naeratusega. „Nende õrnade ja äärmiselt töömahukate loomakeste pidamine võtab kogu selle aja, mil ma pigem kirjutada tahaksin. Otsustasime, et proovime uuesti siis, kui lapsed on suuremad ja saavad ise nende puhastamise-jootmise-söötmisega hakkama. Tõsi küll, nad ei pruugi sellest huvituda. Ja selgelt oma teed teadvaid indigoid teatavasti ei saa sundida võõrast muinasjuttu teenima.“

Herlend on augustist saadik töötanud Helsingist 600 kilomeetrit põhja poole. Nüüd on mees otsustanud koju naasta: pere on olulisim.

Küülikute ori või kirjanik?

„Mind veenis elu võimalikkusest intelligendina Eestimaal paljude laste ja loomadega oma Eedeni rajamisest mitu tõsieluraamatut kirjutanud suguõde – eks Lindgreni baas oli all ka. Meil läheb kõik … meie moodi!“ usub Heli.

„Oleme Herlendiga varem korteriski elanud – enne esimese poja sündi kuus aastat tagasi. Töötasime samas firmas. Töölt tulles tegime uinaku. Pärast jalutasime ümber elamurajooni. Sõime õhtuks pahatihti burgeri. Ja kolisime koos laste järjestikuse sünniga majja, mis meile väga meeldis ja mille puhul me ei hoolinud sellest, et ümber pole õieti midagi atraktiivset. Ega saanud parata midagi sellegi vastu, et vastupidiselt maakleri roosale mürale polnud majal kaevu, ahje ega elektrit! Lahenduseks oli töö ja ehitamine, nistamine ja arendamine ja veel kord töö. Nüüd asun perekeskust ehitama: jälle töö ja ehitamine, arendamine ja töö.

Oma unistuste ja valikute nimel tehtavat tööd ei saa keegi meie eest ära teha. Isegi aidata ei saa. Selles mõttes, et meil on oma laudas ja tallis, õues ja hoovis oma süsteem ja rütm ning võõra inimese juhendamine oleks vaevalisem kui töö ise ärategemine.“

Nii muigabki Heli elutargalt nende kaugete sõprade-sugulaste ohkimise üle, kes nüüd hädaldavad, et “kuidas ma sinuta hakkama saan, kui sa soomled või poliitikas oled?”. Heli oli beebi ja kolme väikelapsega terve sügise-talve üksi. Keset jaanuari hakkasid talupidamise ainsat rõõmu tegema ridamisi sündivad lambatalled. Valdavalt jäärad nagu erandita kõigis Eesti taludes tänavu. Ta ei rääkinud kellelegi, kui väga ta kartis. Kaamosehirmud ja vastutuseväsimus jäävad järgmise romaani aineseks.

„Ühel padupimedal õhtul sain aru, et niimoodi edasi ei saa: meie äärmiselt heatahtlikud ja kuulekad hobud jooksid mu millegi peale ehmatades pikali. Lennates palvetasin, et ei kukuks metallihunnikus millegi tapva otsa. Ja enne püstitõusmist sain aru, et minu surmast poleks kolm ja enam päeva keegi teada saanud. Telefon oli mul taskus. Lapsed magasid hilisõhtuses toas, ja ega nad veel moblaga helistada oskagi.

Ehkki olime küülikutest juba loobunud, et laste uneajal loomi orjama ei peaks, mõistsin sealt porist tõusmise ajaks, et nüüd tuleb taas midagi muuta. Kas lähen mina Soome või tuleb Herlend koju tagasi, palk või mitte palk,“ meenutab naine.

„Jah, ma loodan, et mõne aasta pärast tunnevad lapsed küülikupidamise vastu huvi, ühinevad ja osalevad. Puurid on ju alles. Ja küülik on mulle miskipärast olnud talu sümbol. Mitte lehm, vaid küülik!

Ent tänapäeva lastel on muud sümbolid. Vanasti oli ainumõeldav, et lapsed hakkasid talus jõukohaseid töid tegema kohe, kui oskused ja jaks lubasid. Täies jõus inimesed olid põllul ja laudas, vanurid imikute-maimikutega tubastel ja õuemurutöödel. Idüll!“

Heli arutleb, et selle idülli tagas tõsiasi, et mingi nett ei toonud lastele protesti ega eeskujusid. Mis valikuvõimalused? Kõik elavad nii! Samal põhjusel polnud lahutusi, kuna talu kui majanduslik-pedagoogilist ettevõtet ei saanud lammutada. Ja hooldekodudest-pensionidest polnud mõtet rääkida sellepärast, et vanuritel oli tööjaotuses oma koht ja kellelegi ei tulnud pähe neid üksildusse visata.

“Katsusid neid ka või?”

„Nüüd tean, et me teeme kõike endale. Nii loomi kui kohustusi võttes tuleb arvestada, kui palju ise jaksad. Mingi abijõu ega teistele tegemisega rehkendada ei saa,“ on Heli kindel. „Ettearvamatustega neis tehetes muidugi arvestada ei saa. Märgilised katastroofid nagu laste pidevad tõbitsemised ja lasteaiatahtmatus panevad mõistagi juurdlema. Miks astub majaehitus järjekindlalt rütmis “üks samm edasi, kaks tagasi”? Miks küülikud-lambad ja koerad-hobud hukkuvad? Kui nende katastroofide põhjuseni ei kaevu, jäävadki loomad end inimeste vastuvoolu pressimise eest ohverdama.

Raamatus kirjeldan taude, aina hävivat vannitoapõrandat ja painavat lastelogistikat võimalikult kiretult. Mida siin ikka kireda. Kes on paarigi väikelast paralleelselt riietanud ja lasteaiast lauluringi, pühapäevakoolist sünnipäevapeole tarinud, oskab sõnaohtra halatagi ette kujutada, mida need manöövrid nelja lapse puhul tähendavad.

Iga loomakasvataja kujutleb tundeid, mis valdavad lootusrikast poegimistele panustajat, kes peab üha uusi surnud vastsündinuid kokku korjama ja „utiliseerima“. Võhikud küsivad vastikusega: “Kas sa katsusid ka neid laipu?” Teadjad elavad sõnadetagi kaasa raamatus kirjeldatud ja minu blogis jagatud puuride desinfitseerimisele, loomade vaktsineerimisele ja ravimisele ja seejärel laste taas haigeksjäämisele, mis omakorda muudab mulle orgaaniliselt vajaliku lugemise – ammugi kirjutamise – võimatuks.“

Heli loodab, et tänu tema teostele on unistajad-järgijad ehk mõne ämbri eest kaitstud, alustavad analoogset kolgatat teadlikumalt või jätavad alustamata. Õnnelikud on need, kel vanematega lähedased suhted ja koostöö. Ning väga õnnelikud on need tegusad naised, kelle mees on kuulekas, mitte kulukas lisalaps.

„Herlend on minust mitu aastat noorem mees, kellele kogu vastutus, enesejagamine ja tagasilöökide tsunami ikka väga vara kaela voolas. Ma ei kirjelda oma tekstides liiga isiklikult, mida olen tundnud, kui ta end garaažides sõpradega autodega mängides maandab ja perioodiliselt jooma pöörab. Vist ämma närvide säästmiseks olen nende pihtimustega tagasihoidlik. Herlend mu raamatuid ei loe ja rahumeelsena elaks ta ülima avameelsuse üle, arvan ma,“ naerab Heli ettevaatlikult. „Minu mees oleks meeleldi nõus olema üldse mitte meeleheitel koduperemees, kui mina pääseksin kõrgepalgaliseks rahateenijaks. Koduse isana saaks ta hakkama nii majapidamise, laste kui ehitamisega, mis tema Soomes teenides kas seisab või on palgatöölise teha.“

Koos!

Kui peremees käib seitsmenädalase rügamise järel kodus, on perel seal oma rütm, milles külalispapale õieti kohta pole. Ja kui naine ootab, et harva talu külastav mees tuhiseks tulles joonelt ehitustöhe, siis tulija ise tahab puhata ja oma lastega olla.

Heli teab siiski, et igal nädalavahetusel kodus käivate papadega peredes on tunded veel hektilisemad: kohtumisrõõm, maandamistele kuluv nädalavahetus ja lahkumiskurbus on igal reedel ja pühapäeval. Seitsme nädala tagant üks nädal abielu pole aga see, mille kinnistamiseks nüüd oma nelja lapsega pulmi hakata pidama.

„Olen otsustanud meie pere koos hoida ja edasi viia!“ kuulutab kirjanikuemand. „Mu esimene isekirjastatud raamat on kulud tagasi teeninud ja kohe saan tulude eest järgmise kirjastada: isiklikust kogemusest inspireeritud loo noore neiu elust Ameerikas lapsehoidjana. Ehkki see valik oli õhus, ei kirjuta ma järgmiseks orjalaevarahva raamatut, vaid perekeskuse rajamisest. Seni on nii minul kui ülejäänud loojatel just raskel ajal ja surve all õnnestunud võrreldamatult produktiivsem olla kui idüllis elades.“

Heli kõneleb ja kirjutab nii eneseabi kui teavitamise missiooni pärast ja veenab nii ennast kui kõrvalseisjaid, et ta pole oma unistusi reetnud. Unistused on teisenenud. Ja järgmine periood on teadmata.

„Ideaalis ehitame, õlg õla kõrval, sel aastal elumaja valmis …“ unistab suur tüdruk edasi, ehkki masu ja äpardused, lahkumised ja lagunemised on talle valusasti vastu näppe andnud. „Pärast seda, kui mõni “Reporter” või “Seitsmesed” on meil külas käinud, ohivad kõrvaltvaatajad üksmeelse koorina, et “küll teil on seal talus raske ja töömahukas elu”. On jah. Oma valik. Koos kõigi lisadega. Kui ma ei teaks, et kogu see lõputu töörinne siin ees ootab, ei oleks suutnud peret ka üle Soome koos hoida. Eelmine sinilind on konserveeritud ja kaanetatud. Uus alles koorumise ootel haudumas.“
Kati Saara Vatmann