Pärnu Postimehe artikkel “Ärka ja märka!”

Eilses Pärnu Postimehes avaldati minu viimase aja kogemustel põhinev kolumn teemal “Ärka ja märka!”.

Lugu on selline:

Paar nädalat tagasi sõitsin öösel ühelt ürituselt koju. Jõudu ei olnud. Tavaliselt mul sellega probleeme ei ole ja naudin autosõitu igal ajal. Pärast selgus, et mul oli selleks ajaks juba kõrge palavik ja see väsitaski.

Pärast seda, kui olin mitu korda tee ääres puhanud, parkisin lõpuks tanklas ja lasin pea roolile puhkama. Kui lõpuks silmad tõstsin, seisis mu auto kõrval võõras noormees. Läksin välja, sest ilmselt soovis ta minuga rääkida.

“Palun ärge nii edasi küll sõitke! Olete liiga väsinud. Magage natuke autos. Ma ei taha hommikul uudistest lugeda, et selline auto öösel avarii tegi,” rääkis võõras rahulikult.

Seisin tummalt, sest sain ju ise ka aru, et olen väsinud, aga ei tahtnud alla anda, sest tavaliselt ma ju suudan hilisemalgi kellaajal pikalt sõita. Raske on oma suutmatust tunnistada. Teisalt tegi tummaks, et võõras inimene märkas ja julges sekkuda.

Kas sina julgeksid vahele astuda, kui midagi ohtlikku märkad? Kui tavalised on lood, et keegi saab keset tänavat peksa, sest vahele ei astu mitte keegi. Inimene sureb avalikus kohas haigushoo tõttu, sest möödujad peavad teda joodikuks.

Kuna kirjutasin sellest juhtumist Facebookis, sain paar päeva hiljem oma päästjaga kontakti. Tema usub, et pole midagi erilist teinud, peabki ju märkama. Aga selles asi ongi, et enamik meist on harjunud ümberringi toimuvaga, nii et seda ei võeta erilisena.

Jaanipäeval vaidlesin pikalt noormehega, kes tahtis purjus peaga autosse istuda. Tema jaoks oli see normaalne. Sel korral ta ei sõitnud, kuid pärast kuulsin, et hiljem oli ikkagi läinud. Ümbritsevad on harjunud, et ta nii teeb, ja suurt paanikat polnud. Aga kui selline juht teeb tee peal väikse vea, samal ajal kui mina oma nelja lapsega talle vastu sõidan? Või sõidad talle vastu sina.

Need on ainult mõni näide sellest, kui uinutatud me ümbritseva suhtes oleme. Argipäevas on eriline, kui võõras seisab su kõrval ja käsib oma ohutuse pärast muretseda. Ümbritseva märkamine on erilisem kui kõigega vaikselt leppimine.

Mina pole kindel, kas ma ise selle võõra noormehe asemel oleksin vahele astunud, aga olen kindel, et paar tundi hiljem olin kodus just tänu tema rahulikult noomivatele sõnadele.

Kui igaüks meist veidi rohkem ärkaks ja ümbritsevat märkaks, oleks maailm ilusam koht. Kui mõistame, et igaüks meist saab halbu asju ära hoida, saab ümbritsev maailm turvalisemaks ja paremaks.

PP 25.05.2016 “Vanasti olid lapsed ühesugused”

Tänases Pärnu Postimehes avaldati minu kolumn teemal “Vanasti olid lapsed ühesugused”:

Sügisel liitun koolilaste vanemate ridadega, sest mu esiklaps läheb kooli. Ühel päeval jäi teravalt kõrva raadiost kõlanud lause “Vanasti olid kõik lapsed ühesugused!”. Kõne all oli küll koolivorm ja selle ühtlustav mõju, aga mulle seostus see kogu koolisüsteemiga.

Viimasel ajal olen korduvalt vastanud küsimustele, kuhu kooli mu laps läheb ja millises eelkoolis ta käib. Kuna elame maakohas, kus on vaid riigikool, läheb meie laps loomulikult kohalikku kooli, selmet hakata iga päev linna vahet sõitma.

Eelkooli järele pole ma kunagi vajadust näinud, sest lasteaias tehakse lastega kogu vajalik töö ära. See tähendab, et oma viimasel lasteaia-aastal on mu laps käinud tihtilugu viis päeva nädalas lasteaias ja puhkepäevi nädala sees eriti ei ole. Kas lasteaia lõpetajad ikka peavad nii palju lugeda-kirjutada-arvutada oskama, nagu nad seda praegu oskavad, on muidugi eraldi küsimus.

Kõige selle taustal olen õnnelik kuuldes, et vanasti olid lapsed ühesugused, kuid nüüd enam mitte. Eks tegelikult olnud varemgi laste vahel suured erisused, kuid neid ei arvestatud. Meilgi tehakse aeg-ajalt tööd selle nimel, et lapsed jälle kõik ühtmoodi oleksid.

Jätkuvalt on aktuaalne erakoolide rahastamise teema, kus vastased väidavad, et milleks peaks kedagi erilisemalt kohtlema, kui riigikoolid on kõigile kättesaadavad. Mina väidan, et siis poleks meil poeski vaja müüa mitut sorti juustu ega vorsti, sest üks sort peaks ju igaühele sobima.

Nagu ütlesin: kui ei taha iga päev linna vahet sõitma hakata, ei teki maal elades küsimust, kas valida erakool. Kooliga võrdselt oluline osa inimese harituses on huviharidusel. See teema on alati üleval enne valimisi, sest kõik lubavad huviharidust rahastada, et saada lastega perede hääli.

Treenerid-juhendajad teevad ometi suures osas heategevust, et andekaid lapsi aidata. Jah, probleemsete õpilaste aitamiseks on meil tugisüsteemid. Tänu sellele saavad tavakoolis õppida paljud lapsed, kes siiani erikoolide seinte vahele peitusid.

Me otsime oma Nokiat. Selleks on ju meie inimesed! Haridus ja haritus algavad aga lapsepõlvest. Andekad lapsed on samuti omamoodi erivajadusega, kuid nemad jäävad tihti võimaluste puudumise tõttu arendamata. Erikoolide vastu võideldes ja huviharidust alarahastades süvendame seda olukorda.

Neil teemadel järgmisel korral arvamust avaldades mõelgem, kas me ikka tahame, et kõik lapsed oleksid ühesugused.

Heli Künnapas on Pärnumaal elav kirjanik ja Vabaerakonna liige.

PP 28.04.2016 “Munad ühes korvis”

Nüüdsest avaldatakse umbes kord kuus Pärnu Postimehes minu kolumneid. Seekord kirjutasin “Munad ühes korvis”.

Kirjanikuna mööda Eestimaad raamatukogudes tuuritades pean ikka “riigiisade” eest rääkima. Kohtumisele tulnud lugejatel on eeltöö enamasti hästi tehtud ja nii teatakse, et Vabaerakonna kaudu poliitikaski osalen. Nii pean viimase aasta jooksul raamatutest rääkima minnes tihti hoopis pikemalt pagulaste ja haldusreformi teemal peatuma, sest eriti maapiirkondades on need eestlaste jaoks jätkuvalt aktuaalsed teemad.

Miks ei peakski? Kummastki teemast pole meil väga palju fakte ega selget arusaamist, ometi võivad mõlemast tingitud olukorrad igaühe koduuksest sisse sadada.

Haldusreformi eelnõu on lõpuks riigikogu suures saalis arutamiseks. Kohalikud volikogud on liitumise teemat mõelnud-arutanud-planeerinud juba hulga kauem. Nii olemegi hämmastavas olukorras, kus kõik räägivad kõigiga läbi, kõik jooksevad kusagile, et mitte rongist maha jääda, aga keegi ei tea täpselt, mis alustel see kõik toimub. Ei saagi teada, sest aluseid ehk haldusreformi seadust alles töötatakse välja. Ainuüksi Vabaerakonna liikmed tegid selle seaduse eelnõule üle 50 muudatusettepaneku.

Reaalsus on see, et kohalikes omavalitsustes vahetatakse vallavanemaid või volikogu esimehi, sest liitumise ellu viinud ametnikele lubatakse suuri hüvitisi. Praeguse eelnõu järgi pole mingit piirangut, kui kaua enne liitumist peaks vastaval ametikohal töötama.

Näiliselt käib kiire liitumissagin õilsal eesmärgil: et vald ei jääks üksi ega läheks sundliitmisele! Haldusreformi seadus eelnõuna esitatud kujul viib otsustamise inimestest kaugemale ja kinnistab erakondade positsiooni.

Erakonna liikmena ei halvusta ma erakonda kuulumist, vaid seda, kui kohalikul tasandil ei suudeta koostööd teha, sest teisel pool lauda istuv kohalik inimene esineb valet värvi lipu all. Ei kuulata üksteise häid mõtteid, sest erakonnas ülevalt alla tulnud käsk on teine.

Viimastel nädalatel on aktiivselt üleval põllumajanduse suurfirmade raske olukord. Suured on haavatavad, sest turu kõikumine lööb kiirelt jalad alt. Vanarahva tarkus on ikka käskinud munad mitmesse korvi jagada. Haldusreformi eelnõu soodustab aga just munade ühte korvi kogumist ja on seega risk kogu riigi ühtlasemale arengule. Kui me ei taha varsti väljaspool Tallinna olevat ala ühtlaseks ääremaaks kuulutada, kus elamine on lubatud vaid omal riskil, ei saa seda eelnõu aktsepteerida.

Haldusreform ei või olla järjekordne asi, mis saab tehtud lihtsalt seepärast, et järgmistel valimistel rõõmsalt “tehtud!” hüüda, kuid mis juba algul ei täida oma eesmärki.

Heli Künnapas on Pärnumaal elav kirjanik ja Vabaerakonna liige.

Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna üldkoosolek

17.aprillil pidas Eesti Vabaerakonna Pärnumaa piirkond üldkoosolekut.

Alustuseks andis senine piirkonna juht Heli Künnapas ülevaate möödunud aastast. Sel perioodil pöörasime nii piirkonnas kui ka üldisemalt erakonnas rohkelt tähelepanu n.ö. sisetöödele ehk erakonna sisemisele toimimisele. Seniseks suurimaks puuduseks oli segadus ülesannete jagamisel. See on plaanis uues juhatuses kindlasti paremini korraldada ja kõigile juhatuse liikmetele konkreetsemat vastutust jagada.Hea traditsioon on piirkonnas klubiõhtute korraldamine.

Järgmiseks aastaks valiti juhatusse Fredy Vabrit, Enn Rähn, Ivika Puust, Jaanus Ojangu ja Heli Künnapas. Vastvalitud juhatus valis enda seast piirkonna juhiks taas Heli Künnapase.

eva

Uuel tööaastal on Pärnumaalgi olulisim kohalikeks valimisteks valmistumine ning piirkonna liikmete arvu kasvatamine. Nagu riigi tasandil, jääb meilgi tihti kõikjal osalemiseks või arvamuste avaldamisel jõust puudu, kuna inimeste ja seega võimekuse kogus on piiratud. Samas ei taha me liikmete arvu kasvatada lihtsalt inimeste otsimise teel, vaid pigem oma tegevusega piisavalt silma paista, et meiega tahetaks liituda ja koostööd teha.

Koosolekul rääkisime pikalt ka haldusreformist. See on niigi oluline teema, kuid kohalikeks valimisteks valmistumise võtmes hetkel veel eriti aktuaalne. Näiteks Pärnumaalgi ei tea me, mitu piirkonda meil valimisteks on. Loomulikult teeb see valmistumise keerulisemaks.

Uus juhatus saab kokku juba nädala pärast, et täpsemat tegevusplaani arutada ning tööga pihta hakata!

Külalisena osales üldkoosolekul ka erakonna esimees Andres Herkel.

Vabaerakonna III Bowling Cup toimus Pärnus

1. aprillil Pärnus nalja ei tehtud. Mängiti hoopis bowlingut. Üle Eesti olid suvepealinna kokku tulnud 40 vabaerakondlast, kes pidasid maha EVA III Bowling Cup´i. Nagu eelmisel kahel korral, mängiti seegi kord kaks mängu, mille punktid liideti kokku.

Seekord olid mängutulemused järgmised:

 

Naiste arvestuses:

1. Kaja Vajak- 258 punkti

2. Ivika Puust- 179 punkti

3.-4. Evi Kirschfeldt 176 punkti ja Heli Künnapas 176 punkti

 

Meeste arvestuses:

1. Kalle Pilt- 289 punkti

2. Ulvar Vabrit- 246 punkti

3. Jaak Vackermann- 236 punkti

 

Võistkondade arvestus oli väga tasavägine- teise ja kolmanda koha vahe oli vaid 1 punkt.
1. Pärnumaa I- 1030 punkti
2. Jõgevamaa-Tartumaa-Harjumaa- 929 punkti (II EVA bowling cup´i võitja)
3. Tartu- 928 punkti
4. Viljandimaa- 869 punkti
5. Ringkond 2- 860 punkti
6. Pärnu II- Raplamaa-Tallinn- 843 punkti
7. Ringkond 3- 822 punkti (I EVA bowling cup´i võitja)

8. Ringkond 1- 794 punkti

 

Punktid said küll ritta, kuid olulisem on see, et kaheksas võistkonnas oli tegelikult esindatud vähemalt 10 piirkonda. Inimesed tulid üle Eesti pärast tööpäeva lõppu kokku, et paar tundi teineteise ja maailma asemel kurikaid rünnata. Usun, et kuulidest ja kurikatest olulisemad olid enamuse jaoks siiski inimesed. Meil on toredad inimesed, kellest igaüks annab teistele midagi. Nii lahkusime seegi kord jälle kõik veidi rohkem positiivselt laetuna. Loomulikult said ka poliitjutud punktide kogumise kõrval räägitud, kuid needki kõlasid langevate kurikate taustal leebemalt.

Seekord ei jätnud me ka jätkupidu hooleta ning pool bowlingu seltskonnast suundus ühiselt Pärnu Kuursaali, et mõnusat seltskonda edasi nautida. Sepo Seemani taustal pidasime muuseas algul Märdi 35.sünnipäeva ja pärast südaööd jätkasime Pärnu piirkonnast Veronika 25.sünnipäevaga.

Olen kindel, et selliseid vabamas vormis üritusi on meile jätkuvalt vaja. Erakonnana peame osalema poliitikas, kuid kindlam tunne on seda teha, kui tunned inimesi enda kõrval. Vabamas vormis üritustel tuleb kindlasti välja kaaslaste selliseid omadusi, mida koosolekulaua taga ei märkagi.

Suur tänu Anne, et selle traditsiooniga alustasid ja Kalle, et seda vapralt edasi kandsid. Suur-suur tänu kõigile, kes te kohale tulite, sest kohalolijad on need, kes annavad üritusele näo.

Kohtumine Annely Akkermanniga

Eesti Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna liikmed kohtusid ettevõtja ning endise Riigikogu liikme Annely Akkermanniga.

annely

Põhiliseks teemaks sai agressiivselt tööle läinud Suur-Pärnu loomise idee. Seni, kuni Vabaerakond planeerib ettepanekuid haldusreformi süsteemiks, tuleb kohalike volikogude volinikel liitmiste-lahutamiste läbirääkimistes hakkama saada. Algselt oli plaan rääkida kohalikeks valimisteks valmistumisest, kuid pidime ühiselt tõdema, et meil pole hetkel õrna aimugi, millises olukorras lõpuks valimistele läheme. Annely Akkermann kinnitas, et praegu planeeritav Suur-Pärnuks liitumine loob eelised kindlasti erakondadele ning vähendab valimisliitude võimalusi.

Annely ütles, et: “Kehtiva kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse järgi saavad uues olukorras selge edumaa erakonnad. Pole olnud kuulda, et seda seadust enne järgmisi valimisi oluliselt muutma asutakse. Täna on Pärnu volikogus 33 saadikut, tõenäoliselt Suur-Pärnu volikogus saab saadikuid olema üle 40ne. Üks või isegi 3 ühinenud väikevallast valitud saadikut ei suuda kuigi palju mõju avaldada, kui nad on oma endise koduvalla valimisliidu esindajad. Lisaks tuleb tähele panna, et valimiskünnis on endiselt 5% valimaskäinutest, aga väikevallad peavad arvestama, et see 5% võetakse siis juba ca 25 000 tuhandest Suur-Pärnu hääletajast. Lisaks jaotatakse ringkondades jaotamata mandaadid nende erakondade või valimisliitude vahel, kes ületasid 5% künnise ehk suured saavad proportsionaalselt suuremaks koduvaldade valimisliitude arvel. Isegi ühe suurima liituva valla – Paikuse – väga populaarne valimisliit Parem Paikuse ei ületaks oma eelmistel valimistel saadud 1201 häälega Suur – Pärnu valimiskünnist. Ma julgeks küll prognoosida, et ühinenud väikevalla esindajatel tuleb varakult leida endale sobiv erakond ning saavutada oma kandi huvide esindatus selle erakonna valimisprogrammis ning arvamusliidrite ja otsustajate hulgas.”

Annely soovitas meil jätkata tervikpildi küsimist, mida siianigi oleme aegajalt teinud. Nimelt ei räägita praegu väga palju riigireformist, vaid valdade piiridest ja inimestest arvudes. Tervikpildiks vajalik kogu riigisüsteemi reformimine on aga tagaplaanile jäänud. Sellest hoolimata pidime üheskoos nukralt nentima, et ju praegu mingi reform ära tehakse, sest Reformierakond ei saa endale lubada ebaõnnestumis- lubasid reformi ja seda peab ka saama! Ükskõik, millise sisu ja kasuteguriga!

Annely rõõmustas meid, et tema arvates on meil palju räägitud maailmavaade ka täitsa olemas. Lihtsalt me peaks oma väljaütlemiste korral rohkem rõhutama, et üks või teine väljaütlemine lähtub meie maailmavaatest.

Kooseluseaduse teemal soovitas Annely meil lähtuda valimislubadustest ja kinnitas, et valijate jaoks on see jah-ei-küsimus ning mõnede punktidega olemasoleva teksti peenhäälestamist ei panda tähele.

Pärnu teemal pidime ühiselt nentima, et hariduselu on meil tasemel, kuid kahjuks sellega noorte jaoks side linnaga lõppeb. Pärast kooli lõpetamist ei ole Pärnu noorte jaoks väga atratiivne.

Kohtumine Annely Akkermanniga toimus Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna igakuiste klubiürituste raames, kus kutsume huvitavaid inimesi enda liikmetega kohtuma ning olulistel teemadel arutlema.

Heade soovidega,
Heli Künnapas
Pärnumaa piirkonna juht