Pärnu Postimehe artikkel “Ärka ja märka!”

Eilses Pärnu Postimehes avaldati minu viimase aja kogemustel põhinev kolumn teemal “Ärka ja märka!”.

Lugu on selline:

Paar nädalat tagasi sõitsin öösel ühelt ürituselt koju. Jõudu ei olnud. Tavaliselt mul sellega probleeme ei ole ja naudin autosõitu igal ajal. Pärast selgus, et mul oli selleks ajaks juba kõrge palavik ja see väsitaski.

Pärast seda, kui olin mitu korda tee ääres puhanud, parkisin lõpuks tanklas ja lasin pea roolile puhkama. Kui lõpuks silmad tõstsin, seisis mu auto kõrval võõras noormees. Läksin välja, sest ilmselt soovis ta minuga rääkida.

“Palun ärge nii edasi küll sõitke! Olete liiga väsinud. Magage natuke autos. Ma ei taha hommikul uudistest lugeda, et selline auto öösel avarii tegi,” rääkis võõras rahulikult.

Seisin tummalt, sest sain ju ise ka aru, et olen väsinud, aga ei tahtnud alla anda, sest tavaliselt ma ju suudan hilisemalgi kellaajal pikalt sõita. Raske on oma suutmatust tunnistada. Teisalt tegi tummaks, et võõras inimene märkas ja julges sekkuda.

Kas sina julgeksid vahele astuda, kui midagi ohtlikku märkad? Kui tavalised on lood, et keegi saab keset tänavat peksa, sest vahele ei astu mitte keegi. Inimene sureb avalikus kohas haigushoo tõttu, sest möödujad peavad teda joodikuks.

Kuna kirjutasin sellest juhtumist Facebookis, sain paar päeva hiljem oma päästjaga kontakti. Tema usub, et pole midagi erilist teinud, peabki ju märkama. Aga selles asi ongi, et enamik meist on harjunud ümberringi toimuvaga, nii et seda ei võeta erilisena.

Jaanipäeval vaidlesin pikalt noormehega, kes tahtis purjus peaga autosse istuda. Tema jaoks oli see normaalne. Sel korral ta ei sõitnud, kuid pärast kuulsin, et hiljem oli ikkagi läinud. Ümbritsevad on harjunud, et ta nii teeb, ja suurt paanikat polnud. Aga kui selline juht teeb tee peal väikse vea, samal ajal kui mina oma nelja lapsega talle vastu sõidan? Või sõidad talle vastu sina.

Need on ainult mõni näide sellest, kui uinutatud me ümbritseva suhtes oleme. Argipäevas on eriline, kui võõras seisab su kõrval ja käsib oma ohutuse pärast muretseda. Ümbritseva märkamine on erilisem kui kõigega vaikselt leppimine.

Mina pole kindel, kas ma ise selle võõra noormehe asemel oleksin vahele astunud, aga olen kindel, et paar tundi hiljem olin kodus just tänu tema rahulikult noomivatele sõnadele.

Kui igaüks meist veidi rohkem ärkaks ja ümbritsevat märkaks, oleks maailm ilusam koht. Kui mõistame, et igaüks meist saab halbu asju ära hoida, saab ümbritsev maailm turvalisemaks ja paremaks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s