PP 29.01.2016 artikkel “Artur Talvik tegi Talvikut”

Tänases Pärnu Postimehes avaldati minu nädalavahetusel valmis kirjutatud artikkel “Artur Talvik tegi Talvikut”.

Artur Talvik, riigikogu liige Vabaerakonnast, on inimene, kelle kohta viimastel nädalatel pea igaühel on seisukoht tekkinud. Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni juhi nimi seostub mitme suurema ja väiksema korruptiivse teoga, mis viimasel ajal on järjest uudisekünnise ületanud.

Õnneks ikka tegude paljastamise, mitte neis osalemisega. Niisama aktiivselt on tööle hakanud Talviku-vastased. Miks peaks keegi olema korruptsiooni avalikustamise vastu?

Tappa sõnumitooja

Kummaline kokkusattumus on, et suurimad Talviku kritiseerijad on seotud Reformierakonnaga. Või on see asjade loomulik käik? Huvitav lugemine oli rahvusringhäälingu toimetaja Merilin Pärli kirjutis “… ja tegutsema asub suhtekorraldaja. Talviku juhtum”, milles autor käsitles Talviku väljaütlemisi ja paljastusi suhtekorralduslikus võtmes ja kinnitas, et see on suhtekorraldajate arsenali kasutav kampaania enda pildile tõstmiseks.

Minule ütles Pärli sellise väitega sedagi, et kogu Eesti meedia on mõjutatav. Ja taaskord on tegemist kunagise reformierakondlasega, kes on olnud seotud nii majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kui ettevõtluse arendamise sihtasutusega.

Vana tõde on see, et inimesed usuvad teistest seda, milleks ise valmis on. Reformierakondliku mõjutusega korduv kriitika selle kohta, et Talviku tegevus on isiklik kampaania, rõhutab pigem ütlejate mõtteviisi. On loomulik, et demokraatlikus riigis mõjutab valimiste rütm poliitilist aktiivsust.

See jääb niiviisi seniks, kuni meil ikka veel leidub valijaid, kes teevad oma valiku viimasel päeval selle järgi, kelle plakat neile linnas kõige enam silma jäi. Kui rahvas jälgiks oma saadikute tööd kõigi nelja aasta jooksul, ei oleks valimiste-eelsed soolod ega klounaadid võimalikud.

Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus poliitikaga seotud inimeste iga liigutust hinnatakse selle järgi, kui lähedal või kaugel valimised on. Ükskõik, millised valimised. Nii olemegi suletud ringis: inimesed umbusaldavad poliitikute iga sammu, poliitikas tegude tegemiseks pead olema mingilgi positsioonil, poliitiline töö on seotud paljusid puudutavate avalike probleemidega, mida ei lahendata enamasti vaikselt nurga taga, ja valimistel häälte saamiseks pead inimestele meeldima.

Nõnda ongi võimalik poliitiliselt mõjutatud toimetajal anda hinnanguid, kuidas poliitiku reaalne töö on soolo ja klounaad.

Aus ja õiglane kriitika on alati hea. See aitab vigu parandada ja edasi liikuda. Talviku-vastase kriitika puhul häirib sõnumitooja tapmise efekt: ei räägita sõnumist, vaid sellest, miks, kuidas, millal, mil moel seda edastatakse.

Lendavad kommentaarid “aga vaata, milline ta ise on!”. Need, kelle jala peale pole astutud, näevad õnneks sedagi, et mädapaisete avamine on aktiivselt lahti läinud.

Lõpuks räägime asjadest, mille olemasolust kõik on teadlikud, aga mille kohta keegi täpselt ei tea, seega ei taha torkida. Kes hakkaks vabatahtlikult enda viimistletud mainega sõnnikuhunnikus riskima? Talvik võttis selle tee ette.

Sõnumitooja tapmine korruptsioonivastaste väljaütlemiste puhul paneb küsima: kas ja kellele on meil vaja korruptsiooni? Igal tegevusalal on mõndagi, millest sisering teab, kuid ei soovita, et see väljapoole lekiks.

Me oleme harjunud mõtteviisiga, et räägime ühte, aga päris asju teeme vaikselt põranda all. Eks selline mõtteviis ole pärit meie pikaajalisest minevikust ja visa kaduma.

Vabaerakond on lubanud seniseid mõtteviise muuta. Toimivas süsteemis uusi mängureegleid luua ja kehtestada ei ole kõige lihtsam ülesanne. Talvik teadis kindlasti, millise tule alla ta ennast sätib, kui tõi välja probleemid, mida korruptsioonivastase erikomisjoni esimees peabki tegema.

Mädapaisete avamine on vastik ja haisev, aga lõppkokkuvõttes aitab tervenemisele kaasa. Kui püüame riiki ravida põhimõtteil, et oleme ausad, aga alustame naabrist; arvestame suurema hulga elanikega, aga teeme seda homsest; vähendame mõttetuid kulusid, aga kõigil peal enda, on see silmakirjalik.

Talvik teeb Talvikut

Europarlamendi liige Indrek Tarand ütles 23. jaanuari Kuku raadio “Keskpäevatunni” saates, et “Arturile tuleb anda 100 punkti selle eest, et üks riigikogu liige viimaks teostab seda, mida kodanikud on saatnud teda tegema!”.

Tarandi jutu järgi ongi riigikogu liikme funktsioon otsida informatsiooni, esitada täitevvõimule küsimusi ja ärgitada ühiskonda kaasa rääkima.

Meie teadvusesse on läbi aegade jäänud juhtumid, mille puhul kõik saavad aru, millest käib jutt. Nii on meil näiteks silvergate, juntimine. Kogu Talviku isiku vastast kampaaniat jälgides usun, et nüüd oleme saanud mõiste “Talvikut tegema”, millega märgitakse riigikokku saanud inimest, kes teeb tööd riiki ja rahvast puudutavate küsimuste lahendamiseks, selmet ainult enda järgmiste valimiste häältesaaki koguda.

Kuna seda väga tihti ei juhtu, võtab võõrnähtusega harjumine aega, kuid loodame selle nähtuse levimisele.
Heli Künnapas, Eesti Vabaerakonna liige, kirjanik

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s