PP artikkel “Kodaniku taskust riigikassasse”

Tänases 14.05.2015 Pärnu Postimehes avaldati mu artikkel “Kodaniku taskust riigikassasse”
DSC_2875.jpg_2

Elame huvitaval ajal. Valitsuse üllatavaid mõtteid seaduste muutmise kohta tuleb uksest ja aknast. Rahvas ei jõua ühel teemal veel arvamust avaldada, kui juba on uus ja helgem plaan laual. Kuna kütuseaktsiisi tõstmise plaan ei läinudki nii libedalt, kui loodeti, on nüüd käsil järgmised kahjulikud käitumisviisid: alkohol, tubakas, kuritegevus.

Loomulikult olen nõus, et tubaka- ja alkoholitarbimisest võiks lahti saada ja liiklushuligaansus lõppeda. Oleks kõigil turvalisem. Kuid kas see on praeguse võimuliidu eesmärk?

Rahakogumine või ennetamine?

Enne valimisi kuuleme ja kandidaatidena lubame anda endast parima, et riigis paraneks võimalikult paljude inimeste elu. Ebamugavatest valikutest lubaduste rahastamisel nii valjult ei räägita.

Nii otsitaksegi praegu valitsuses paaniliselt katteallikaid lubadustele, mis tuleb kindlasti täita, et edaspidi saaks endale rusikatega vastu rinda taguda ja öelda: “Mina tegin!” Vahet pole, millised on selle lubaduse täitmisega kaasnevad negatiivsed muutused rahvale.

Kahjulike käitumisharjumuste kõrgema maksustamise eesmärk on üllas: vähendada alkoholi ja tubaka tarbimist ja liiklushuligaanitsemist, seega säästa meie inimesi. Reaalselt on aga ees plaan, kui palju tuleb neis valdkondades riigieelarvesse raha koguda, et sealt edasi jagada.

Paratamatult paneb mõtlema, et kui minu esimese ja teise lapse toetus tõuseb viis eurot kuus, siis kui mitu inimest peab selleks turvavööta sõitmisel vahele jääma? Jah, kui liiklustrahvidest saab oluline katteallikas lastetoetuste tõusule ja muudele uhketele lubadustele, saab järelikult veel tähtsamaks nende täitmine.

Kui turvavööta sõitnud inimene saab miinimumpalka ja peab 30 päeva jooksul sellest ära maksma 500eurose trahvi, saab riik ilmselgelt veel viivist ja mõni kohtutäitur tööd juurde.

Ma ei püüa õigustada liiklushuligaansust, kuid see on taaskord üks muudatus, millest pigem paistab võimuliidu rahaotsimise paanika oma lubaduste täitmiseks, mitte mure inimeste heaolu pärast.

Loomulikult on turvavööta sõitmine ja muu riskikäitumine inimese enda valik ja senisest kõrgemad trahvid peaks inimesi selliselt käitumiselt hirmutama. Aga juba praegu on kindel, et kui kontroll (politsei) midagi trahvimisväärset leida tahab, leiab põhjuse alati. Nii viivad suuremad summad ja politsei rahakogumise kohustus rahva kaitsjad inimestest veel kaugemale.

Protesti tekitab teadmine, et sellesama kogutud raha ebaefektiivse kasutamise eest ei järgne karistust. Rahva ette laotatakse kohtusaagad, milles on juttu tööinimesele hoomamatutest summadest, kuid süüdimõistetud räägivad järgmisel päeval televisioonis oma edasistest plaanidest või kandideerivad tulevastel valimistel riigikokku.

Karistamine ja kontroll

Kurikuulus on lugu sellest, kuidas väikese perefirma juures käis eelmisel aastal 22 kontrolli. Meil on seadusi-määrusi-otsuseid nii palju, et nende kõigiga kursis olemiseks on vaja eraldi töökohta. Väikestes koduettevõtetes seda pole. Nii tulebki töötegemise asemel pidevalt sügavale paberitesse kaevuda või riskida sellega, et töö pärast jääb mõni uus muudatus märkamata ja selle eest tuleb 21. kontrollile siiski karistuseks trahvi maksta.

Isegi kodus remondi tegemise asemel tuleb nüüd panustada hoopis paberimajandusele ehk tapeedipaneku asemel projekte kirjutada. Algul levis uudis ehitusseaduse uuendustest naljana, kuni inimesed said aru, et see on reaalsus.

Kuidas sellised muudatused aitavad inimeste teotahet suurendada ja bürokraatiat vähendada, jääb mulle arusaamatuks. Aga ega loodavast superministeeriumist ole enamik meist arvatavasti palju kuulnud.

Karistamine ja kontrollimine pole kunagi pikaajaliselt midagi head kaasa toonud. Hirm hoiab inimesed küll mõnda aega vagasena, kuid põhjustab kindlasti passiivsust ja tegutsemistahte vähenemist. Samuti kahaneb tahe kaasa mõelda ja suureneb arusaam, et “meist ju nagunii midagi ei sõltu”.

Kokkulepetest peavad kõige paremini kinni vastutavad inimesed. Need, kes suudavad ise otsustada ja oma tegude tagajärgedega silmitsi seista. Ma ei ütle, et reegleid ei peaks olema, vaid et karistamine ei ole sama mis ennetus- ja kasvatustöö.

Riigikogu põhiseaduskomisjon saatis paar nädalat tagasi ligi 4000 allkirjaga kollektiivse pöördumise erakondade rahastamise vähendamise kohta edasi justiitsministeeriumile “muul viisil” lahendamiseks. Riigikogu saalis sellega aktiivselt edasi tegelda seega ei plaanitud ja jälle astuti mitme tuhande inimese arvamusest üle.

Jah, see summa ei kataks järgmisi lubadusi, kuid näitab suhtumist: erakondi puudutavaid eelarveridu ei käsitleta, kuid kodaniku igapäevase elu puhul leitakse üha huvitavamaid mooduseid kontrollida, karistada ja seejärel raha koguda.

Nii tekitabki trotsi mängleva kergusega ühe maksu või aktsiisi tõstmiselt teisele lendlemine, kuna raha tuleb selleks ikka tavaliselt tööinimeselt, kelle elujärje parandamisest enne valimisi kõik hoogsalt rääkisime. Niisugune käitumine ei paranda rahva usaldust valitsejate suhtes ega inimeste elujärge, rääkimata soovist ja oskusest oma riigi arengusse panustada.

Heli Künnapas, kirjanik (Eesti Vabaerakond)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s