Artikkel 25.03.2015 PP “Heli Künnapase konserveeritud sinilinnud”

Artikkel 25.03.2015 Pärnu Postimehes “Heli Künnapase konserveeritud sinilinnud”

heli
Foto autor Ants Liigus (Pärnu Postimees)

Lasterikas Halinga valla taluperenaine, teoloogist sotsiaalpoliitik ja kirjanik Heli Künnapas (33) jäädvustab oma elu ja kulgemise etapphaaval raamatutesse.

Eriti siis, kui järgmine etapp tundub kõrvaltvaatajale eelmise eituse või isegi lammutusena, tuleb kirjutada järgmine raamat. Nii kirjeldabki Heli pärast korteriasukast bürookeksutaja lugu uusraamatus „Minu ilus elu maal“ oma talu valimise ja rajamise saagat. Sealt edasi tuleb aga seniste unistuste ülevaatamise talletus, sest Heli on möödunud augustist näinud pereisa Herlendit iga seitsme nädala tagant ja voorinud isegi Soome vahet.

Mis oleks, kui tekitaks järgmise raamatu sellest, kuidas nad Soomes talu rajamiseks raha teenisid? Ei. Tuleb hoopis eluperiood, mil naine alustab kolmandat korda, oma isiklikust kogemusest lähtudes koguduse juurde perekeskuse loomist.

Eedenist korterisse ja tagasi

„Kirjutamine teeb head nii iseendale kui teistele,“ on pärast mehele Soome järgnemise kaalumist, proovimist ja otsusekindlalt koju naasnud Heli tänulik, et tal see anne on.

„Endal aitab päevasündmuste ja tulevikuplaanide kirjapanek tervikpilti säilitada ja endale kinnitada, et iga päeva tööna on tehtud küllaldases koguses õigeid asju.

Teistele aga on vaja pidevalt nii ilmsi kui tekstides kirjeldada, mismoodi on võimalik kirjutamise ja muu vaevu sisse toovaga küülikufarmi pidada, lagunenud talust 21. sajandi kodu rajada, lapsi kasvatada-arendada ja ise kultuurseks ja terviklikuks jääda.

Minu ilusa maaelu raamat pidi õigupoolest olema rõõmuhõise: peale küülikufarmi on meil Jädivere külas plussi majandav lambakari, lapsi ja meest lõbustav ja naist rõõmustav hobustepaar, elamu korda kõbitud ja loomakasvatus toob käsikäes raamatute kirjutamisega juba nii palju sisse, et pereisa ei pea palgatööl käima ega pereema kuhugi kodunt välja raha teenima minemisele mõtlema,“ lausub Heli.

Tegelikult kirjutas Heli oma maakodu rajamise tammsaarelikule tee-tööd-ja-näe-vaeva-epopöale juba enne selle kirjastamist järelsõna, mis võttis kokku, kuidas taevane ettearvamatuste jada võttis selle noore pere unistamiste ühe etapi kokku.

Neljandat last ootama jäädes tehti revisjon, mis avastas ühest küljest, et vana maja tasalülitab saatanlikul moel kõiki uute tubade ja fassaadi, sauna ja kabineti rajamise plaane: majavaim sunnib peret üha uuesti vannitoa ja köögi ehituse juurde naasma.

Teisalt kündis valus ja õpetlik surm sündidega samavägiselt kõiki Heli ja Herlendi loomaliike pidi. Küülikud põdesid eri haigusi ja kümned väikesed roosad jänesed surid muudel põhjustel, nagu nende emade saamatus või kasside aplus.

Mitu parimat lammast murdis pererahva enda leebena tundunud penivolask. Lastesõbraks-lambakarjuseks ostetud hinnaline kutsikas jooksis pere enese auto alla. Ja lõppeks lahkus kahest hobusest ühele sündinud ja hinnalisest paaritusest lasteratsuks kavandatud varsake tõenäoliselt Eestit saastavate rapsipõldude mürgifooni tagajärjel kaasasündinud neeruhäda ja maksapuudulikkuse tõttu.

Kolmandaks seadis saatusesõrm sedasi, et Helil ei õnnestunud neljandat last oodates saada ühtki kõrgharidusele kohast töökohta, kuhu kandideeris, nii et automehaanikust Herlend on teeninud perele kogu raha.

„Küülikufarmi pole enam, raamatusse kaanetamisega lõppes see eluperiood,“ ütleb Heli nukra, ent rahuliku naeratusega. „Nende õrnade ja äärmiselt töömahukate loomakeste pidamine võtab kogu selle aja, mil ma pigem kirjutada tahaksin. Otsustasime, et proovime uuesti siis, kui lapsed on suuremad ja saavad ise nende puhastamise-jootmise-söötmisega hakkama. Tõsi küll, nad ei pruugi sellest huvituda. Ja selgelt oma teed teadvaid indigoid teatavasti ei saa sundida võõrast muinasjuttu teenima.“

Herlend on augustist saadik töötanud Helsingist 600 kilomeetrit põhja poole. Nüüd on mees otsustanud koju naasta: pere on olulisim.

Küülikute ori või kirjanik?

„Mind veenis elu võimalikkusest intelligendina Eestimaal paljude laste ja loomadega oma Eedeni rajamisest mitu tõsieluraamatut kirjutanud suguõde – eks Lindgreni baas oli all ka. Meil läheb kõik … meie moodi!“ usub Heli.

„Oleme Herlendiga varem korteriski elanud – enne esimese poja sündi kuus aastat tagasi. Töötasime samas firmas. Töölt tulles tegime uinaku. Pärast jalutasime ümber elamurajooni. Sõime õhtuks pahatihti burgeri. Ja kolisime koos laste järjestikuse sünniga majja, mis meile väga meeldis ja mille puhul me ei hoolinud sellest, et ümber pole õieti midagi atraktiivset. Ega saanud parata midagi sellegi vastu, et vastupidiselt maakleri roosale mürale polnud majal kaevu, ahje ega elektrit! Lahenduseks oli töö ja ehitamine, nistamine ja arendamine ja veel kord töö. Nüüd asun perekeskust ehitama: jälle töö ja ehitamine, arendamine ja töö.

Oma unistuste ja valikute nimel tehtavat tööd ei saa keegi meie eest ära teha. Isegi aidata ei saa. Selles mõttes, et meil on oma laudas ja tallis, õues ja hoovis oma süsteem ja rütm ning võõra inimese juhendamine oleks vaevalisem kui töö ise ärategemine.“

Nii muigabki Heli elutargalt nende kaugete sõprade-sugulaste ohkimise üle, kes nüüd hädaldavad, et “kuidas ma sinuta hakkama saan, kui sa soomled või poliitikas oled?”. Heli oli beebi ja kolme väikelapsega terve sügise-talve üksi. Keset jaanuari hakkasid talupidamise ainsat rõõmu tegema ridamisi sündivad lambatalled. Valdavalt jäärad nagu erandita kõigis Eesti taludes tänavu. Ta ei rääkinud kellelegi, kui väga ta kartis. Kaamosehirmud ja vastutuseväsimus jäävad järgmise romaani aineseks.

„Ühel padupimedal õhtul sain aru, et niimoodi edasi ei saa: meie äärmiselt heatahtlikud ja kuulekad hobud jooksid mu millegi peale ehmatades pikali. Lennates palvetasin, et ei kukuks metallihunnikus millegi tapva otsa. Ja enne püstitõusmist sain aru, et minu surmast poleks kolm ja enam päeva keegi teada saanud. Telefon oli mul taskus. Lapsed magasid hilisõhtuses toas, ja ega nad veel moblaga helistada oskagi.

Ehkki olime küülikutest juba loobunud, et laste uneajal loomi orjama ei peaks, mõistsin sealt porist tõusmise ajaks, et nüüd tuleb taas midagi muuta. Kas lähen mina Soome või tuleb Herlend koju tagasi, palk või mitte palk,“ meenutab naine.

„Jah, ma loodan, et mõne aasta pärast tunnevad lapsed küülikupidamise vastu huvi, ühinevad ja osalevad. Puurid on ju alles. Ja küülik on mulle miskipärast olnud talu sümbol. Mitte lehm, vaid küülik!

Ent tänapäeva lastel on muud sümbolid. Vanasti oli ainumõeldav, et lapsed hakkasid talus jõukohaseid töid tegema kohe, kui oskused ja jaks lubasid. Täies jõus inimesed olid põllul ja laudas, vanurid imikute-maimikutega tubastel ja õuemurutöödel. Idüll!“

Heli arutleb, et selle idülli tagas tõsiasi, et mingi nett ei toonud lastele protesti ega eeskujusid. Mis valikuvõimalused? Kõik elavad nii! Samal põhjusel polnud lahutusi, kuna talu kui majanduslik-pedagoogilist ettevõtet ei saanud lammutada. Ja hooldekodudest-pensionidest polnud mõtet rääkida sellepärast, et vanuritel oli tööjaotuses oma koht ja kellelegi ei tulnud pähe neid üksildusse visata.

“Katsusid neid ka või?”

„Nüüd tean, et me teeme kõike endale. Nii loomi kui kohustusi võttes tuleb arvestada, kui palju ise jaksad. Mingi abijõu ega teistele tegemisega rehkendada ei saa,“ on Heli kindel. „Ettearvamatustega neis tehetes muidugi arvestada ei saa. Märgilised katastroofid nagu laste pidevad tõbitsemised ja lasteaiatahtmatus panevad mõistagi juurdlema. Miks astub majaehitus järjekindlalt rütmis “üks samm edasi, kaks tagasi”? Miks küülikud-lambad ja koerad-hobud hukkuvad? Kui nende katastroofide põhjuseni ei kaevu, jäävadki loomad end inimeste vastuvoolu pressimise eest ohverdama.

Raamatus kirjeldan taude, aina hävivat vannitoapõrandat ja painavat lastelogistikat võimalikult kiretult. Mida siin ikka kireda. Kes on paarigi väikelast paralleelselt riietanud ja lasteaiast lauluringi, pühapäevakoolist sünnipäevapeole tarinud, oskab sõnaohtra halatagi ette kujutada, mida need manöövrid nelja lapse puhul tähendavad.

Iga loomakasvataja kujutleb tundeid, mis valdavad lootusrikast poegimistele panustajat, kes peab üha uusi surnud vastsündinuid kokku korjama ja „utiliseerima“. Võhikud küsivad vastikusega: “Kas sa katsusid ka neid laipu?” Teadjad elavad sõnadetagi kaasa raamatus kirjeldatud ja minu blogis jagatud puuride desinfitseerimisele, loomade vaktsineerimisele ja ravimisele ja seejärel laste taas haigeksjäämisele, mis omakorda muudab mulle orgaaniliselt vajaliku lugemise – ammugi kirjutamise – võimatuks.“

Heli loodab, et tänu tema teostele on unistajad-järgijad ehk mõne ämbri eest kaitstud, alustavad analoogset kolgatat teadlikumalt või jätavad alustamata. Õnnelikud on need, kel vanematega lähedased suhted ja koostöö. Ning väga õnnelikud on need tegusad naised, kelle mees on kuulekas, mitte kulukas lisalaps.

„Herlend on minust mitu aastat noorem mees, kellele kogu vastutus, enesejagamine ja tagasilöökide tsunami ikka väga vara kaela voolas. Ma ei kirjelda oma tekstides liiga isiklikult, mida olen tundnud, kui ta end garaažides sõpradega autodega mängides maandab ja perioodiliselt jooma pöörab. Vist ämma närvide säästmiseks olen nende pihtimustega tagasihoidlik. Herlend mu raamatuid ei loe ja rahumeelsena elaks ta ülima avameelsuse üle, arvan ma,“ naerab Heli ettevaatlikult. „Minu mees oleks meeleldi nõus olema üldse mitte meeleheitel koduperemees, kui mina pääseksin kõrgepalgaliseks rahateenijaks. Koduse isana saaks ta hakkama nii majapidamise, laste kui ehitamisega, mis tema Soomes teenides kas seisab või on palgatöölise teha.“

Koos!

Kui peremees käib seitsmenädalase rügamise järel kodus, on perel seal oma rütm, milles külalispapale õieti kohta pole. Ja kui naine ootab, et harva talu külastav mees tuhiseks tulles joonelt ehitustöhe, siis tulija ise tahab puhata ja oma lastega olla.

Heli teab siiski, et igal nädalavahetusel kodus käivate papadega peredes on tunded veel hektilisemad: kohtumisrõõm, maandamistele kuluv nädalavahetus ja lahkumiskurbus on igal reedel ja pühapäeval. Seitsme nädala tagant üks nädal abielu pole aga see, mille kinnistamiseks nüüd oma nelja lapsega pulmi hakata pidama.

„Olen otsustanud meie pere koos hoida ja edasi viia!“ kuulutab kirjanikuemand. „Mu esimene isekirjastatud raamat on kulud tagasi teeninud ja kohe saan tulude eest järgmise kirjastada: isiklikust kogemusest inspireeritud loo noore neiu elust Ameerikas lapsehoidjana. Ehkki see valik oli õhus, ei kirjuta ma järgmiseks orjalaevarahva raamatut, vaid perekeskuse rajamisest. Seni on nii minul kui ülejäänud loojatel just raskel ajal ja surve all õnnestunud võrreldamatult produktiivsem olla kui idüllis elades.“

Heli kõneleb ja kirjutab nii eneseabi kui teavitamise missiooni pärast ja veenab nii ennast kui kõrvalseisjaid, et ta pole oma unistusi reetnud. Unistused on teisenenud. Ja järgmine periood on teadmata.

„Ideaalis ehitame, õlg õla kõrval, sel aastal elumaja valmis …“ unistab suur tüdruk edasi, ehkki masu ja äpardused, lahkumised ja lagunemised on talle valusasti vastu näppe andnud. „Pärast seda, kui mõni “Reporter” või “Seitsmesed” on meil külas käinud, ohivad kõrvaltvaatajad üksmeelse koorina, et “küll teil on seal talus raske ja töömahukas elu”. On jah. Oma valik. Koos kõigi lisadega. Kui ma ei teaks, et kogu see lõputu töörinne siin ees ootab, ei oleks suutnud peret ka üle Soome koos hoida. Eelmine sinilind on konserveeritud ja kaanetatud. Uus alles koorumise ootel haudumas.“
Kati Saara Vatmann

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s