Miks ma kandideerin Riigikogusse?

Sest kandideerimata enam olla ei saa.
Kohalikus poliitikas tundsin viimased korrad, et ma ei suuda enam volikogusse minna. Kui mu rolliks pole muud, kui käe tõstmine, sest sõnad kaovad kusagile ära…. siis tekib vastu seina jooksmise tunne. Väsitav! Jah, ma tean, et selline opositsioonis olemine ongi, aga nii läheb kogu jõud mõtlemise, millisel moel su idee seekord maha surutakse, mitte ei saa koos tuleviku arendamisele mõelda (ma usun, et järgmisel korral küsitakse mu käest küll demagoogiliselt kohe, et “noh, millised on su head ideed, mida me keegi arvestanud pole?”).

Riigi tasandil on sama seisaku tunne. Lugedes arvamusartikleid, jälgides Riigikogu istungeid jne on tunne, et keerutatakse ühtede ja samade teemade ümber. Samas vastuvõetud seaduste numbreid vaadates on need suured, nii et seadusandlus käib kiiresti. Samas tuleviku suhtes mingit nägemust ei ole. Pole pisikestki tunnet, et me kõik koos nüüd kusagile ühiselt liigume. Pisike “eliit” võitleb omavahel, nagu ülejäänud rahvast polekski. Kaasa arvatud uusi tulijaid poliitikas.

Nähes viimase aasta-poole jooksul pealt, kuidas pannakse suures erakonnas Riigikogu kandidaate paika, sai see tärganud säde ainult hagu juurde- käis üks igavene naabri pealt teki ära tõmbamine. Ei mingit ühtset nimekirja. Valitses teguviis “mina lähen ja erakonnasisesed konkurendid kõrvaldan!” Aga kuhu jäi mõte, et anname valijale võimaluse valida endi seast parimate vahel? Paneme nimekirja suurema hulga inimest muredest teadlikud inimesed, mitte need, kes meid ennast ei ohusta?

Minu, kui valija ja kandidaadi jaoks on õõvastav, kui mõni inimene (kelle võimalused on täpselt samad, nagu kõigi teiste kandideerijate omad) ennast Ministriks või Presidentiks tituleerib. Või kui võitjatest juba koalitsiooni moodustama hakatakse.

Ma ei saa sellisest enesekindlusest ja -kesksusest aru. Ma usun, et see, et mõni inimene on aastaid poliitikaga tegelenud ei tähenda seda, et ta seda ka edasi peaks tegema. Usun, et poliitikutelegi on puhkust vaja, et vahepeal “tavaeluga” taaskord kohaneda.

Kui julgesin ühes arutelus kahelda, et kas Rail Baltica sellisel moel on seda väärt, et inimeste kodusid laastada, sain vastuseks, et Rail Balticat on vaja juba seetõttu, et sõja korral tankid kiiremini kohale jõuaks. Muidu ei pidavat inimestel nagunii kodusid olema. Usun, et ükskõik, milline naine, kes on vähemalt ühe lapse Eestimaale sünnitanud, tunneb sellist juttu kuuldes külmavärinaid. Sõja ettekujutamine pole muidugi kellelegi meeldiv, aga mina usun, et riigi kaitsmine tähendab sõja vältimist. See aga tähendab esmalt, et me inimestena hoolime oma riigist. Kuni meie seas on inimesi, kes ei tunne ennast osana meie rahvast, on sisejulgeolek ohus.

Ma ei mõtle võõrkeelseid inimesi, vaid meid kõiki, kes me tunneme, et riigi poolt meid küll kontrollitakse, kuid ei toetata. Jah, riigi poolt. Selle riigi, kes oled sina, mina, meie! Ja just seetõttu tunnen tänu oma neljale lapsele veel suuremat kohustust anda oma panus, et ka peale mind ei tuleks “veeuputus”. Et meie riik oleks selline, kus me TEINETEIST toetame ja koos edasi liigume. Riik, kus me KOOS leiame, kuhu liikuda, mitte ei kuluta aega ja energiat lihtsalt populaarseks olemisele.

Usun, et mul on kogemust ja nägemust, et riigi arengut puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Usun, et Riigikogu on hetkel see koht, kus oleks kasu seni minu elus elatud lehekülgedest!

(See oli vastus vaid küsimusele MIKS ma kandideerin. Millesse ma veel usun, kirjutan juba järgmistel päevadel!)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s