PP artikkel: “Sulgeme segakoorita vallad!”

Tänases (27.05.2014) Pärnu Postimehes ilmus minu järgmine artikkel: “Sulgeme segakoorita vallad!”

Arutelu Pärnu-Jaagupis gümnaasiumiosa sulgemise või jätkamise teemal on Halinga vallas viimastel kuudel olnud väga aktiivne. Märtsikuus võttis volikogus enamuses olev valimisliit Koduvald vastu otsuse gümnaasiumiosa järkjärguliseks sulgemiseks.

Viimastel kuudel on arutelud lõpuks jõudnud massideni: toimuvad rahvakoosolekud, arutelud internetis, kuulatakse argumente. Ükskõik, mis põhjusel või kelle süül neid suuremaid kohtumisi varem ei toimunud, on fakt, et nii suure kõlapinnaga arutlemist enne sulgemisotsuse tegemist ei olnud.

Mingil põhjusel jääb üha enam mulje, et kaks ja pool tundi istutakse koos, kumbki pool toob välja oma argumendid, kuid püsti tõusevad kõik tundega, et see vestlus ei muutnud midagi.

Halinga vallavanem Ülle Vapper on Pärnu Postimehe veergudel teatanud, et pigem õudne lõpp kui lõputa õudus (vt Urmas Hännile, “Ministril lohutavaid uudiseid polnud” PP 13.05), kuid gümnaasiumi pooldav osa kogukonnast ja volikogust pole siiski alla andnud.

Sulgemisotsus on võimalik tühistada

Gümnaasiumiosa jätkamist pooldav osa kogukonnast ei saa aru, miks oli vaja sulgemise otsus nii kiiresti teha. Põhiline vastuargument tundub olevat sügisel potentsiaalselt alustav väike klass ja vähene laste arv järgneva kuue aasta jooksul.

Gümnaasiumiosa pooldajad jäävad kindlaks, et kooli on võimalik edasi arendada, kui me koos püüame, kuid praegu ei anta selleks isegi võimalust. Kõik pidavat olema tehtud!

Arusaadav on nende vanuses 50+ vallakodanike motivatsioonipuudus selle keerulise ülesande lahendamisel, sest nende lapsed on läinud – heal juhul Tallinna, halvemal juhul veel kaugemale.

Kui näed lapselapsi kord kuus või ei suuda nendega isegi ühes keeles rääkida, jääb tõesti mulje, et kelle jaoks me kohalikku elu või kooli säilitame.

Aga kas maapiirkondadesse elama jäänud/tulnud noored on halvemad? Kui oleme otsustanud oma elu siin sisse seada ja soovime panustada kohaliku elu jätkamisse, miks me ei võiks kõik koos proovida?

Hiljutisel nädalavahetusel sattusin külastama ühte mõisakooli, mille gümnaasiumiosa oli hiljuti suletud. Personal tunnistas, et koolielu on kurvem, ühiste ürituste tegemise võimalused ainult nooremate lastega väiksemad.

Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi konkreetsete võimaluste aruteluni ei ole me jõudnud, sest keskendume jätkuvalt sellele, miks ei saa, miks pole võimalik. Aga kõik on võimalik, kui koos tahta ja sellesse uskuda.

Tegemata haldusreform

Koolide sulgemine on riiklikul tasandil kõikjal teemaks. Loetakse lapsi ja rahanumbreid. Kohalikul tasandil on hea ohata: mis me teha saame, kõik on kõrgemal otsustatud. Samal ajal on volikogu ja kohalikud inimesed need, kes peavad tagama kohaliku elu säilimise.

Kas lepime olukorraga, et riiklikul tasandil tehtud otsused aitavad kaasa siinse elu väljasuremisele? Miks me peaksime sellele kaasa aitama? Miks olla esirinnas gümnaasiumiosa sulgemisega, kui on nii õpilased, õpetajad kui kooli positiivne mõju kohalikule elule?

Haldusreformiga ei suudeta sammukestki edasi astuda, aga koole suletakse. Raha kokkuhoidmisega alustatakse tasandilt, mis tuleb hiljem tavakodanikul kinni maksta. Haridus on valdkond, millesse lapsevanemad panustavad kõige väiksema kaalutlemisega, sest see on oluline lapse edasiseks hakkamasaamiseks.

Koolide sulgemisega hoiame raha kokku riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvest, aga tekitame tavakodanikule lisakulusid – kulub senisest rohkem raha ja aega. Jah, aeg on sama mis raha, nii et kui kooli sulgemisel lubatakse paremini korraldada ühissõidukiliiklust, läheb see eriti keskusest kaugemal elavatele lastele ajaliselt ikka väga palju maksma.

Segakoorita vallad kinni

Koolide sulgemise teema juures jäädakse üha enam kinni numbritesse, sest see on lihtne hinnangu vormimise vahend. Suurte linnakoolide eelis pidavat olema see, et lapsed saavad teha rühmategevusi, mis väikses koolis on võimatud.

Olen aastaid laulnud kohalikus naiskooris. Meil on tore seltskond ja hea repertuaar, aga ikka tuleb aeg-ajalt igatsus, et meil võiks ju segakoor olla. Segakoori võimalused teoste valikul ja esitamisel on hulga suuremad. Kahjuks pole Halinga vallas piisavalt huvitatud mehi, kellega koos segakoori luua.

Nii võib öelda, et järelikult pole see vald jätkusuutlik. Kui me ei suuda isegi segakoori kokku panna, järelikult pole naislauljate õigus täisväärtuslikule huvitegevusele tagatud. Sama on naisrahvatantsurühmadega, mille tantsijad on tunnistanud, et hea meelega tantsiks segarühmas, kuid mehed, kellel oleks aega ja tahtmist, puuduvad.

Nii olemegi koolide sulgemise asemel saanud konkreetse kriteeriumi, mille abil kõigepealt vallad kokku võtta: kui segakoori ei suudeta luua, pole vallas asjad korras! Ja seejärel alles hakkame vaatama, kuidas olukord koolide ja laste hea hariduse tagamisega tegelikult on.

 
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: