Ühiskonnast võõrandunud lapsevanemad?

(avaldatud 13.11.2012 Pärnu Postimehes)
Eelmise nädala lõpus toimus Pärnus järjekordne Pärnumaa omavalitsuste liidu korraldatud maakogu, mille teemaks jätkuvalt omavalitsuste liitumine ja haldusreform. Halinga vallavolikogu liikmena osalesin seal oma kolmekuuse tütre Mariaga.

Sündimata lapsed

Päeva jooksul räägitust jäi kõlama, et senisel viisil enam edasi minna ei saa. Samal ajal ei tea keegi täpselt, milliseid muudatusi peaks tegema, et saavutada soovitud tulemus: et ikka elu maal kestaks ja meie riigist ei saaks linnade Eesti.

Omavalitsuste liitumise, haridusreformi ja muude kavandatavate muudatuste põhjuseks tuuakse esmasena rahvastiku vähenemine, väike sündimus ning nendest tulenev üldine materiaalse ja inimressursi kahanemine. Ehk senisel viisil ei saa jätkata, kuna meid ümbritsevad süsteemid on üles ehitatud suurema hulga elanike tarvis.

Sellest kõigest tulenevalt vaadatakse taaskord julgelt sobivas eas noortele otsa ja küsitakse: millal järelkasvu oodata on ja miks nad juba Eesti iivet ei tõsta? Nagu oleksid karjääri tegevate noorte sündimata lapsed need, kelle tõttu me kõik süsteemide muutmise üle pead murdma peame.

Lapsevanem ühiskonnas

Eeltoodust tulenevalt võiks arvata, et järelikult on oluline iga laps ja laste kasvatamisele pühendunud inimene. Ma ei mõtle siinkohal seda, et riik peaks suurendama lastetoetusi kõigil.

Vastupidi, minu seisukoht on, et vanemad võivad peresse planeerida vaid nii palju lapsi, kui suudavad ise üles kasvatada. Kui riik toetab, on väga hea, kuid riigi abile ei saa oma peret üles ehitada. Vahet pole, kuidas on mujal riikides – igaühel omad võimalused. Toetust saagu ikka need, kellel ootamatu juhtumi tõttu seda väga vaja on.

Pigem on küsimus selles, milline on lapsega vanemate koht meie ühiskonnas. Kui aktiivne osa kodanikest neil lastakse olla? Kui suur on võimalus koos lapsega ühiskondlikus tegevuses osaleda?

Kuna olen oma kolme last käsitlenud elu normaalse osana ja neid seega aeg-ajalt enda tegemistesse kaasanud, olen viimasel neljal aastal kokku puutunud väga erineva suhtumisega.

Selle aja jooksul olen koos beebiga käinud ülikooliloengutes, volikogu ja eri organisatsioonide juhatuste koosolekutel, koolitustel, kirikus. Enamikus neist kohtadest tavaliselt lapsi ei näe. Loomulikult toovad väikesed lapsed paljudele naeratuse näole, samal ajal leidub kahjuks negatiivseid kogemusi.

Beebiga laudas, kuid mitte kontoris

Minu vanaema rääkis tihti lugusid, kuidas ta võttis beebi kaasa, kui lauta tööle läks. Tol ajal polnud teisiti võimalik. Praeguseks on olukord muutunud: enamasti on vähemalt ühel vanematest võimalik lapsega esimeseks poolteiseks aastaks koju jääda ja täismahus töötamise jätkamist keegi kindlasti ei nõua.

Tänapäeval on info liikumine kiire ja selle maht tohutu. Pikemaks ajaks koju jääv ja ainult interneti teel suhtlev lapsevanem jääb tööelust kiiresti kõrvale. Hiljem ree peale saamine on kindlasti keerulisem kui kohe algul jooksvalt osaliselt osaleda.

Selle tulemus ongi koosolekuruumis või töölaua kõrval ilutsev beebi. Ja siit algavad suhtumise lahkhelid.

Koosolekul nuttev beebi ei ole loomulikult normaalne. See segab lapsevanema ja ülejäänud ruumisolijate tööd. Kuid pärast mitmetunnist kohtumist, mille ajal laps nohisedes magab, ei tahaks ükski ema lastekasvatust toetavas ühiskonnas kuulda, et naise koht on kodus last kasvatada!

Lasterikas muidusööja

Ma ei ole soolise võrdõiguslikkuse tagaajaja. Ma ei arva, et pool traktoristidest olgu naised ja pool sekretäridest mehed. Aga meie kõigi eest otsuseid tegevates organites sooviksin küll, et ühiskonnas olulised inimrühmad oleksid esindatud.

Seega, kui kohalike omavalitsuste volikogusid, vallavanemaid või linnapäid, paljude muude esinduste liikmeid valitakse laste või nende puudumise järgi, peaks väheneva rahvastiku üle muretsevas riigis otsustama just lapsevanemate kasuks.

Saanud käesoleva aasta algul valitud ühe organisatsiooni juhatusse, kuulsin hiljem ühe liikme sõnu “Mis me temast üldse valisime? Tal on ju nii palju lapsi ega ole aega tööd teha!“.

See on üks eredamaid näiteid sellest, et mõne inimese arvates peaksidki lapsevanemad, lastega naised, kõrvale astuma ja laskma ülejäänutel Eesti asju ajada. Mulle jäi mulje, et kommenteerija arvates saab minust selle juhatuse muidusööja, kuni teised tööd rabavad.

Lastevabad otsused

Lapsevanemaid välistava suhtumisega jõuame aga küsimuseni: kes teeb otsuseid? Demokraatlikus ühiskonnas oleme endale valinud esindajad, kes meie eest otsustavad. Kui me teadlikult välistame nendel kohtadel lapsevanemad, siis kuidas saabki tulemuseks olla senisest kõrgem sündimus ja lastesõbralik riik?

Mäletan, kui palju kriitikat oli riigikogu liikme Kaja Kallase kohta, kui tema rasedus ilmsiks tuli. See olevat rahva/valijate petmine.

Kes on need inimesed, kes ühe lapse sünnis tahavad näha suurt riigi ja rahva petmist? Kas selline on tänu inimesele, kes on otsustanud osa oma töötulemustest „annetada“ väikese abitu ilmakodaniku kasvatamisele? Kui kaaskodanikud aitavad juurduda arusaamisel, et naine peab valima kas lapse või töö, pole imestada, kui üha rohkem oma haridusse ja karjääri investeerinud naisi teeb valiku töö kasuks.

Ma ei arva, et kõik naised peaksid sünnituslaualt tööpostile tormama. Siiski ajab mul harja punaseks, kui keegi järjekordselt soojalt soovitab, et laste vanemaks saamiseni (kolm või seitse aastat?) peab ema nendega kodus istuma. Elu läheb ju edasi ja selle korraldamiseks tuleb otsusi teha. Kui noored lapsevanemad jäävad otsustamisest kõrvale üksnes seetõttu, et teiste arvates ei sobi beebi kõrvalt töötada, siis kes esindab selle osa kodanike huve?

Emad ja professionaalid

Noore lapsevanemana on minu huvi kohaliku piirkonna arengu suhtes kindlasti motiveeritum, sest ma tean, kelle jaoks seda tehakse. Ma ei saa öelda, et pärast mind tulgu või veeuputus, sest kas seda ma oma lastele soovingi? Kui tihtilugu kuuled, kui ülekohtune on see lapse suhtes, et ta mitu tundi järjest peab koosolekul laua kõrval turvahällis magama, tekib küll segadus selles suhtes, kas ja kui palju oled lapsevanemana oodatud tegema tööd, milleks enne sobisid.

Kas emaks saanud naised ei olegi enam oma erialal professionaalid? Kas pärast sünnitust saavad neist professionaalsed emad? Kindlasti on vaja neidki emasid, kes koovad-kokkavad-koristavad päevast päeva.

Meie riigi piiratud ressursse arvestades ei ole minu arvates aga õigustatud negatiivne kriitika, kui mõni oma ala professionaal, kes on saanud emaks, soovib osaliselt töötamist jätkata.

Töö- ja eraelu vahel tasakaalu leidmine on alati olnud pingeline. Laste, eriti beebi kõrvalt ei ole naisel kindlasti pakkuda sama kogust tööaega ja tähelepanuvõimet kui varem, kuid see ongi ühise otsustamise ja toetamise koht. Alati annab ju kokkuleppeid teha ja ülesandeid ümber jagada, kui seda vaid soovitakse. Esmatähtis esikohale.

Tegevusse kaasamine

Kui me usume, et Eesti riigi ja kultuuri säilimise üks eeldusi on suurem sündimus, tuleb üheskoos võtta seisukoht, et lapsevanem on inimene, oluline osa ühiskonnast ja beebi ei ole lapsevanema aju ega mõtlemisvõimet 100 protsenti kaotanud.

Tegelikult on väga imelik sellisel teemal sõna võtta, sest võiks arvata, et meie vähenevate ressursside ajastul on iga inimene ja tema tööpanus oluline ning lapsesaamine lisab sellele positiivset kaalu, lapsevanem ei kao aastateks ühiskondlikust elust.

Loomulikult ei ole koos lapsega Eesti elu edasi viivatel üritustel osaledes lapsevanema tähelepanu ja töine sooritus sama kui ilma lapseta. Aga kellele me seda elu siis edendame, kui meil lapsi pole ja lapsevanemad (naised!) jäetakse ühiskondlikest otsustamiskohtadest eemale eeldusel, et nad ei jõua laste kõrvalt “tavainimesega” võrdselt tööd teha?

Kas poleks aeg muuta suhtumist arusaavamaks? Kui ajad on keerulised, miks veel ise enda seast kedagi välja tõrjuda? Pigem püüame teha koostööd ja näitame üheskoos, kes on meie riigi püsimiseks ja arenemiseks olulised.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: