Kristlasena maises poliitikas

(avaldatud Kirik ja Teoloogia 5.07.2013)

Taaskord on käes valimiste aasta ning sügise lähenedes hakkab see üha rohkem tunda andma. Juba praegu on suuremad erakonnad oma valimisloosungitega välja tulnud ning koostatakse kandidaatide nimekirju. Pärast paljusid koosolekuid nii kohalikul kui maakonna ja riigi tasandil tunnen jälle tõusmas nõutut küsimust miks me ei taha oma riigi korraldamises osaleda? Miks tuleb eriti kristlaste seas esile võõrandumine maisest kui n-ö madalamast riigist?

Mina kuulun sellesse põlvkonda, mis taasiseseisvumisest mäletab vaid lapsepõlve mälupilte uute ja värsketena tunduvate sini-must-valgete lippude ilmumisest ning uute, oma riigi rahade mittesobivusest vanadesse rahakottidesse. Liiga suured olid. Poliitilistest võitlustest ei tea ma tolleaegse algkoolilapsena midagi. Seetõttu puuduvad praeguseks ka kibestumine ja pettumus kõiges toimuvas ning pole soovi ega põhjust alla anda.

Keskmine eestlane on hetkel Eestis toimuvaga enamasti mitte väga rahulolev. Suures osas meie probleemides süüdistatakse sündimata lapsi ja seetõttu vähenevat rahvaarvu. Uuringute põhjal on aga just paljulapselised pered jätkuvalt need, kelle olukord on kõige raskem ja ebastabiilsem. Nii et laste väärtustamisest pole juttugi. Samuti peetakse probleemseks inimeste koondumist linna. Samas on viimased maale jäänud inimesed need, kes oma „luksusliku“ elustiili ja puhta maaõhu eest peavad mitmel viisil kõvasti peale maksma.

Need probleemid on kõigile tuttavad, kuid rääkides inimestega kohalike omavalitsuste valimistest, tuleb kiire vastus: „Mind ei huvita! Mina ajan oma asju teisel moel!“ Ma ei taha mitte mingil juhul halvustada erinevad külaliikumisi ja muid ühistegevusi. Kööginurgas naabrinaisega kirumine pole aga kindlasti riigis toimuvat muutev jõud. Fakt on, et poliitika ei kao kuhugi. Võib-olla mõeldakse meile mõne aja pärast välja parem riigikorraldamise viis, millega kõik on rahul. Praegu toimiv demokraatia tugineb meil erakondadesse kogunenud inimestele. Võib jätkata väitlemist, et erakonnad on halvad ja süsteem kehv, kuid riigi toimimist see ei peata seda teevad lihtsalt teised inimesed.

Kohati on erakonnastumisele suurimad vastuseisjad kirikuga aktiivsemalt seotud inimesed. Väidetakse, et kristlastel on juba üks riik, mida teenida ja las siinse poliitikaga tegelevad teised. Kas see pole aga silmakirjalik? Siinses riigis tehakse poliitikat ka meie kaaskristlaste suhtes. Piiritledes oma tegevust vaid kirikuga, lükkame endast eemale kõik need, kellel ka kirikuseinte ning koguduse eelarve piiridest väljaspool tuleb hakkama saada. Püüdes ennast räpasest poliitikast eemale hoida, jätamegi ukse avatuks neile, kellel valituks saamiseks tõesti muid eesmärke pole, kui vaid enda vajadusi rahuldada.

On aeg tunnistada, et majandusimet on pikalt taga aetud, ja mõelgem kuidas tahes seda ei juhtunud. Võime eesmärgi sõnastada teisiti ja teist teed pidi raha ning majandusliku heaoluni liikuda, kuid see ei aita. Praegusel ajal on meil puudu ühistest väärtustest, põhimõtetest, õpetusest, mis aitaks edasi elada. Eks meie vajadusedki on seotud mõtlemise ja kogukonnas toimivate väärtushinnangutega, seega nende muutumisel võib selguda, et paljusid asju, mille nimel igapäevaselt rabeletakse, polegi vaja omada. Teisalt tuleb praeguse olukorra muutmiseks kõigist süsteemidest taaskord üles leida inimene. Selleks aga peab igaüks meie seast taaskord hindama iga inimest enda kõrval ja küll see väärtusena varsti ka poliitikasse jõuab.

Seega on kristlike väärtuste ja põhimõtete levitamine praeguses olukorras eriti oluline. Kindlasti ei mõtle ma riigi ega kiriku ühendamist, sest ka kirikuga seotud inimesed on kõigest inimesed ning nendegi seas on nii väärikamaid kui kaheldavamate põhimõtetega inimesi. Meie pole siin aga hindajad.

Meie maisesse poliitikasse on aga kindlasti rohkem vaja kristlasi, kelle jaoks inimene tõuseks riigi asju korraldades rahast ettepoole. Võime võimulolijaid siunata ja öelda, et „ah, mis mina üksi teha saan!“ Üksi oleme aga nii kaua, kuni suurem hulk inimesi korraga ütleb, et „mina vastutan! Mina soovin osaleda meie maise riigi suunamises! Mina tunnen, et Jumal on andnud mulle võimed ja oskuse kaasa rääkida ning vale oleks seda mitte teha.“

Ühel päeval peame kõik oma tegude ja tegematajätmiste eest aru andma. Poliitika ei ole kõrgem mäng, vaid meid ümbritsevate inimeste ja maa jaoks otsuste tegemine. Püüdes ennast sellest eraldada põhjusel, et „mina teenin ühte Jumalat!“ jäetakse minu arvates teenimata kõik see, mis meie ümber on antud. Samuti ei tasu oodata muudatusi poliitilistes väärtustes, enne kui suur hulk „elukutselisi poliitikuid“ vahetatakse uute ja kõrgemate normidega inimeste vastu. Seda me kristlastena peaks ju olema!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s