PP 28.03.2017 “Tooge meile päälinnast tarkust”

Pea 3 nädalat seisis Pärnu Postimehes ootel mu artikkel “Tooge meile päälinnast tarkust”. Nüüd on see avaldatud ja minu jutt oli selline:

Jaanuselt1 (2)

(pildistas Jaanus Ojangu)

Keskerakonna peasekretär Jaak Aab ütles ühes “Aktuaalses kaameras” välja, et enamik Keskerakonna ministreid kandideerib kohalikel valimistel. Kuna kahe tooli eelnõu vastu hääletasid nii Keskerakond, Vabaerakond kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), paneb Aabi väljaöeldu kurvastama. Vabaerakond on kindlal seisukohal, et meie riigikogu liikmed kohalikel valimistel peibutuspardiks ei lähe.

 
Tänu kahe tooli eelnõule on taas võimalik, et riigikogu liige saab kuuluda kohalikku volikokkugi. Hästi kõlavad põhjendused, et nii liigub info paremini ja otsused arvestavad rohkem eri pooli.
Tegelikkus on aga see, et kõik, kes on riigikogu istungeid külastanud või neid telerist vaadanud, teavad, et saal on pidevalt tühi. Riigikogu liikmetel pidavat olema nii palju tööd, et istungite ajal toimuvad hoopis komisjonide istungid või tehakse oma kabinetis tööd. Seega, suures saalis käiakse heal juhul vahepeal hääletamas.

Peale selle on juba praegu riigikogu liikmetele ette nähtud istungivabad reeded ja üks vaba nädal kuu jooksul, et saaks Eestis ringi sõita ja ennast reaalse elu ja probleemidega kurssi viia. Millal teie viimati oma kodukohas parlamendi liiget nägite?

Võib eeldada, et Pärnu linnas kandideerib esinumbrina minister Kadri Simson. Mingil juhul ei kahtle ma, et ta on kogenud poliitik ja tark naine. Kui Kadri Simson aga kaua oodatud ministriametist veel väga väsinud ei ole, valitseb suhteliselt suur tõenäosus, et ta ise volikokku siiski ei tule. Seega toob ta oma häältega sisse kolmanda, kuuenda, 15nda kandideerija. Kes on need inimesed? Milline on nende kogemus ja pädevus? Tekib olukord, kus mõnikümmend häält kogunu võib tänu riigikogu liikmest häältekorjajale sisse saada, kuid teises nimekirjas sadu hääli korjanud inimene jääb välja. Sellest probleemist on korduvalt räägitud, kuid eesootavad valimised süvendavad probleemi. Ja sellele aitab kaasa igaüks, kes peibutuspartide poolt hääletab.

Ostan-müün-vahetan-meetodil tehtud haldusreformi tulemusena on meil alates sügisest tuhandeid volikogu liikmete kohti vähem. See on üks väheseid asju, mis pärast valusaid valdade liitmisi muutub. See tähendab, et kui neil vähestel kohtadel on riigikogu liikmed, kahaneb meid kõiki puudutava üle otsustajate hulk veel.

Just haldusreform on see, mille käigus oleme näinud, kuidas kohalikud volikogud teevad otsusi, millest suur hulk kohalikke elanikke aru ei saa. Kelle huvide eest kohalikud poliitikud siis seisavad? Kui kodukohast valitud volikogu liikmed ei suuda kohalike otsuste puhul kohalike inimestega arvestada, siis kuidas paraneks olukord, kui meie volikogudes otsustaksid asju Tallinnast tulnud riigikogu liikmed? Kas see on peibutusparte soosivate erakondade hinnang Tallinnast väljaspool elavate inimeste kohta, nagu me ei suudaks ise mõelda ja meile tuleks päälinnast kõrgelt mäe pealt tarkust juurde tuua?

Kas esimene eesmärk ei peaks olema, et riigikogu liikmetel oleks aega riigikogu töös osaleda, nii et meile ei vaataks vastu tühjad saalid, kus isegi riiklikult tähtsa probleemi arutamisel kõneleja räägib vaid enda erakonnakaaslastele? Kas ministrite peaeesmärk ei peaks olema enda tegevusvaldkonna korraldamine?

Kas meil tõesti pole Eesti peale nii palju mõtlemisvõimelisi, tarku ja hoolivaid inimesi, kes suudaksid kohapeal elu korraldada? Kui on, siis ärme tee peibutuspartidega vett segasemaks ja las kohalikel valimistel kandideerivad need, kes tõesti on valmis volikogu töös osalema!

Perepileti alatu vale

Kuna ma FBs avaldasin oma nördimust perepileti üle, siis Õhtuleht küsis mu käest arvamust. Nii ma neile täna selehe jaoks kirjutasingi, mis ma asjast arvan:

Perepileti alatu vale

Käisime sel aastal minu sünnipäeva puhul perega veekeskuses. Kõige väiksem laps jäi haiguse tõttu maha, kuid kolm suuremat olid kaasas. Kassasse jõudes seisime aga vana solvava mure ees: veekeskusse pääsemiseks tuleb osta perepilet ja veel üks pilet – no sellele kolmandale, ülearusele lapsele.

Me elame riigis, kus korrutatakse, et lapsi on vaja. Meie peres on neli vahvat väikest ilmakodanikku, kellest ükski pole sündinud riigile, vaid ikka meile endile. Aga nad on siiski kõik meie pere liikmed. Kui me läheme perega välja ning perepiletist jätkub vaid poolte laste kaasavõtmiseks, siis on see alandav. Ma saan aru, et ettevõtete jaoks ei ole majanduslikult tasuv suurperesid ühise piletiga sisse lasta. Sel juhul tuleks aga lõpetada sisult vale perepileti mõiste kasutamine.

Lasterikaste perede liidu kaudu on meil olemas perekaart. Kuna olime veekeskuses vaid kolme lapsega, kuid perekaardi saavad pered, kus on vähemalt neli last, siis ei rääkinud teenindaja meile midagi perekaardiga kaasnevatest soodustustest. Oleks ise tol ajal paremini informeeritud olnud, siis teaks, et perekaardiga oleksime veidi soodsamalt saanud. Siit koorub aga omaette paradoks: kui peres on kolm last, siis sa pole veel lasterikas, kuid perepileti mõttes pere ka ei ole.

Ma olen nõus, et lapsevanemad peavad olema suutelised ise oma lapsed üles kasvatama, kuid see ei õigusta halvustavat suhtumist, millega kellegi majanduslikud huvid lõikavad mõne lapse suurperest ära. Kui on perepilet, siis olgu sissepääs kogu perele. Lasterikastel peredel on perekaart, kus on kõigi pereliikmete nimed peal, seega ei saa ka vassida ning kogu suguvõsa lapsi kaasa võtta. Kui aga pilet pole kogu perele mõeldud, siis olgugi kirjas, et see on 2 + 2 pilet, mitte perepilet.

 

PP 8.02.2017 “Parteid jätku kohalik poliitika rahule”

Pärnu Postimehes avaldati 8.02.2017 minu artikkel “Parteid jätku kohalik poliitika rahule”. Minu enda pealkiri küll nii väljakutsuv ei olnud, aga no mõte läheb ju artikliga kokku küll, seega pole hullu.

Artikli tekst on järgmine:

Nagu kõikjal Eestis osalevad Pärnumaa vabaerakondlased sügisel kohaliku omavalitsuse valimistel valimisliitudes. Kas see pole mitte silmakirjalik? Me kuulume ju erakonda.

 
Fakt on see, et nii parteid kui valimisliidud koosnevad inimestest. Aeg-ajalt samadest. Seega ei arva vabaerakondlased kindlasti, et valimisliidus kandideerimine teeks kellegi õilsaks ja heaks. Me ei anna pead, et kõik valimisliitude liikmed on ausad, targad ja suudavad omavalitsust kõige paremini juhtida.

Kui aus olla, siis valimisliidu puhul valitseb isegi suurem oht, et väikeses kohas koondatakse kõik asjalikumad inimesed ühe valimisliidu alla ja tulemus on (mõnigi kord mitte kõige elutervema mõtlemisega) diktatuur.

Miks siis ikka valimisliidud? Usume Vabaerakonnas, et parteid ei peaks suunama kohalikku poliitikat. On selgelt jagatud, missugustel teemadel tehakse riiklikud otsused ja millised küsimused jäävad kohaliku omavalitsuse pädevusse. Seega peaks kohapeal liituma need, kellel on ühesugune nägemus kodukoha arengust.

Kui hakkame kohalikul tasandil mängima sama mängu nagu riigis, et tähtis pole mõte, vaid ütleja, kannatab kohalik elu.

Nii ei ole mulle mitte mingi probleem kohalikel valimistel kandideerida samas nimekirjas teiste erakondade või eelnevalt mõnes muus valimisliidus kandideerinud inimesega. Küll aga on probleem kuuluda ühte nimistusse nendega, kes ei kasuta oma sõnaõigust ega avalda arvamust. Mind teeb kohalikus poliitikas kurvaks olukord, kus omavahelistes vestlustes räägivad kõik, kuidas eelseisev otsus on vale. Hääletamise ajal aga tõstetakse üksmeelselt kätt selle poolt.

Ei ole saladus, et Vabaerakond pole üles ehitanud suurt üleriigilist toiduahelat ehk suurt kontorite, nõunike ja muude palgaliste süsteemi. Meie suvised telgikampaaniad on pigem mõeldud mõnel teemal rahva arvamuse teadasaamiseks, mitte niivõrd liikmete värbamiseks. Meie read on alati avatud, kuid parteipilet pole kunagi olnud kaasamõtlemise, koosolekutel osalemise ja oma arvamuse avaldamise tingimus.

Pigem oleme pidevalt nõudnud erakondade riiklikku rahastuse vähendamist. Suurtele parteidele see muidugi ei meeldi. See on üks põhjuseid, miks rünnatakse meie soovi tulevastel valimistel valimisliitude nimekirjas kandideerida. Muidugi võiksime suunda muuta ja kõik riiklikult eraldatud raha kontorite, nõunike ja reklaamikampaaniate alla matta, kuid usume ikka veel, et ka teisiti on võimalik head poliitikat teha.

Riik aitab praegu hoogsalt kaasa sellele, et kogu poliitiline võim kuuluks suurtele erakondadele. Täpselt selline on ülisuurte valdade ja kahe tooli seaduse (mille tulemusena võivad riigikogu liikmedki kohalikku volikokku kandideerida ja kuuluda) mõju.

Kui hakkame kohalikul tasandil mängima sama mängu nagu riigis, et tähtis pole mõte, vaid ütleja, kannatab kohalik elu.

Mõnikord tundub, et me ei tunneta riigikogu kaugustes tehtavate otsuste tulemust, kuid väiksemal tasandil on teisiti. Kohalike poliitikute otsused puudutavad meid kiiremini ja otsesemalt. Nii ongi oluline, et erakondliku kuuluvuse asemel mõeldaks sellele, mida konkreetne inimene teeb, oskab, mõtleb ja väärtustab.

Loodan, et Pärnumaal liituvad samamoodi mõtlejad ühtsetesse valimisliitudesse, arutlemaks kohaliku elu üle nii, et erakondlik kuuluvus nende vahel seinaks ette ei jää.

Tüli Vabaerakonnas on lõppenud

Eile pidasime Vabaerakonna juhatusega Tartus koosolekut. Kohtumise esimese osa hõivas erakonna liikme Jevgeni Krištafovitši personaalküsimus. Ta on endaga seotud küsimusi juba pikalt meedias üleval hoidnud, kuid mina pole neid siiani kommenteerinud. Ei juhatuse liikmena, ega ka niisama kaaskodanikuna. Nüüd aga otsustasin, et ühe korra võtan siin sel teemal sõna ja aitan Jevgenil veel 10 korda kuulsamaks saada, kuid rohkem ma sellest ei räägi.

Nägin ammu läbi, et Jevgeni puhul pole küsimus ühegi konkreetse probleemi lahendamises, vaid kui üks tõstatatud küsimus saaks lahendatud, leiduks kindlasti uus, millega saaks oma erakonna liikmeid süüdistada. Endaga seotud grupi süüdistamisel on mõistliku inimese esimene küsimus alati, et: “Milline on minu roll tekkinud olukorras ja mida pean enda käitumises muutma?” Pikema aja jooksul olen näinud käitumist, mille eesmärk on ilmselgelt endaga seotud teemasid üleval hoida, mitte erakonnakaaslastega ühist teed leida. Just seetõttu pole ma siiani omapoolsete mõtetega teema ülevalhoidmisele kaasa aidanud.

Eilsele koosolekule jõudsime nagu mingile tähtsale sündmusele. Juba enne majja sisenemist kaamerad filmisid ja fotoaparaadid sähvisid. Sees sama olukord jätkus. Delfi fotograaf jäädvustas kohtumist näiteks nii: FOTOD!

TV3 aga tunnustas Vabaerakonda ja ütles, et Vabaerakonna lihtliikme koht on soe koht ning Jevgenil on oht see kaotada: uudised (vaata siit!)

Eile otsustasime juhatusega, et Jevgenit erakonnast välja ei viska. Kuna põhiline probleem on see, et ta suhtleb erakonnaga meedia kaudu, mitte otse, siis  on küsimus käitumisviisis. Mõistame, et Jevgeni äkki ei mõistagi, et selline käitumisviis ei too kaasa tulemust, mida ta väidetavalt taotleb (erakonna edendamist). Seetõttu määrasime talle mentoriks juhatuse liikme Elo Lutsepa, kes vajadusel selgitab, millised on teatud käitumisviisi tagajärjed. Ehk et kui eesmärk on erakonda arendada ja edasi viia, siis on mõistlik erakonnakaaslastega asju arutada ja probleemid ühistel koosolekutel üles tõstatada ning läbi arutada. Samas kui eesmärk on enda isiku pildile saamiseks teiste inimeste vabatahtlikust entusiastlikust tööst üle astuda ning sellele soppa määrida, siis tasub jätkata senist meediakampaaniat.

Elo Lutsepp andis sel teemal väga põhjaliku intervjuu Vikerraadiole.  Olen sama meelt, et kahju, et meedia on pidanud nii palju oma kallist aega ning väärtuslikku meediaruumi sellisele tehislikult kergitatud teemale panustanud.

Eilse koosoleku järel võin öelda, et Vabaerakonna juhatuse liikmed on kõik avatud probleemidest rääkima. Kui meil on mõni teema vaja erakonna sees lahendada, siis teeme seda! Meie hulka kuulub väga palju erinevaid inimesi. Kõigil on sõnaõigus. Nagu grupi puhul ikka, siis peale jääb enamuse arvamus. Aga teel enamuse arvamuse teadasaamiseni on tee lahti ka kõigile eriarvamustele. Loomulikult tuleb lõpuks ühine otsus teha. Ka juhatuse tehtud otsused on seotud erakonna enamuse arvamusega, kuna juhatusse on valitud need inimesed, keda erakonnakaaslased kõige rohkem toetasid. Paari kuu pärast on võimalik uuesti valida, nii et siis saame taaskord Vabaerakonna liikmete enamuse arvamuse teada. Sest seda me Vabaerakonnas teemegi – arvestame, arutleme, uuendame. Ikka selleks, et elu Eestis paremaks läheks! Mida kauem tegeleme tehislikult ülevalhoitud teemadega, seda kauem oleme eemal reaalsetest probleemidest.

Vabaerakonnas pole ühte inimest või väikest gruppi, kes ütleks, kuidas asjad käivad. Jah, me selgitame oma ühise seisukoha välja (argumenteeritud!) vaidlemise ja arutlemise teel. Erakonda kuulumine pole kellelegi sunniviisiline. Seega kõik, kellele ühiselt kujundatud seisukohad ei meeldi, ei pea sellesse gruppi kuuluma. Kõik, kes soovivad ühist seisukohta kujundada, saavad aga selles osaleda.

Nii et Jevgeni puhul on lihtne küsimus: millist eesmärki saab täita selline käitumisviis? Kas meedia kaudu erakonna poole pöördumine saaks erakonnas ühise seisukoha kujundamisele kaasa aidata? Või kannab selline käitumine ühe inimese erahuvi? Kui pärast juhatuse otsust peaks veel Vabaerakonna kohta tulema uudiseid, nagu me ei saaks omavahel asju selgeks räägitud, siis tasub tulla mõnele meie toimkonna, piirkonna või juhatuse koosolekule, sest kõik on avalik ja me ootame kõiki kaasamõtlejaid.

 

Vabaerakonna esinduskogul maksusüsteemist

Vabaerakondlased peavad taas kahepäevast esinduskogu. Seekord siis maalilises Kääriku spordikeskuses.

Avaettekande teeb maksunõustaja Ardo Ojasalu. Ta kinnitab, et meie maksusüsteem on hetkel nagu kahe jalaga taburet- otsesed ja kaudsed maksud on suured, munad kahes korvis, kapitalimaksud on väga väikesed (põhiliselt maamaks).

Töötaja maksab makse kokku 50,8%, omanik tasub intresse või dividende saades 33,3%, kusjuures 20% tasub tema ettevõte. Osad räägivad, et Eesti on madala maksukoormusega riik, kuid see oleneb, kummalt poolt vaadata- töötaja või omaniku. Eestis on võimalik elada nii, et üldse makse ei maksaks, kui näiteks kogu saadud tulu ettevõttesse tagasi investeerida, kuid avalikke teenuseid saaks sellegi poolest samal ajal tarbida.

Ojasalu hinnangul on täna Eestis sotsiaalmaksu väljamakse tegija kulu ja saadava hüve vahel kahekordne vahe, mis on ebamõistlikult suur. Teiseks soodustab meie (sotsiaal)maksu süsteem ebavõrdsust ja vaesust ning tõrjub seda, et saaks tekkida keskklass ning inimesed saaksid “järje peale”.

Ojasalu teeb ettepanekud:

  1. sotsiaalmaksu määr tuua alla 25%-le (kindlasti tuleks kompenseerida raha, mis jääb ravi- ja sotsiaalkindlustusele sellest tulemata)
  2. lahutada sotsiaalmaks tööandja- ja töövõtja maksuks ehk muuta maksusüsteem rohkem individualiseerituks, arvestada konkreetset inimest. Eesmärk, et inimesed käituksid tervislikumalt, hoolitseks enda eest rohkem, mõistaks vastutust oma tervise ees.
  3. loobuda üldisest solidaarsusest ning rakendada isikupõhiseid erisusi (seotud eelmise punktiga)
  4. siduda töövõtja sotsiaalmaks laste arvuga- rahva kestvusele mõeldes peab meie süsteem arvestama rohkem lastega. Lastega perest tuleb hiljem rohkem maksumaksjaid, seega tuleks maksusüsteemiga toetada tulevaste maksumaksjate üleskasvatamist. Maksusüsteem ju põhimõtteliselt on põlvkondade vaheline side juba praegu.

Katteallikateks pakub välja:

-iganenud maamaksu asendamine kinnisvaramaksuga, mis arvestab kinnistu hoonestuse väärtust jne. Maksuvabastus kodule ning sihtotstarbeliselt kasutatavale põllu- ja metsamaale.

– sõiduauto ja mootorrataste maks- nt 50€ aastas. Tulu oleks 35 m €.

– äriühing saab maksutulu lõputult edasi lükata akumuleerides maksustamata tulu. Seda võiks maksustada.

– passiivtulude maksustamine (nt intressid, dividendid jne)

– kohalikud maksud

– ettevõtte tulumaksus lõpetada maksuvabad siirded välismaale

– väike pärandimaks (2-3% netovaradest)

Majanduslikult on mõistlik maksustada rikas olemist, mitte rikkakas saamist. Ehk mitte seda, kui alles püüad midagi paremini teha, vaid seda, kui oled nö kohal. Maksusüsteem peaks soodustama ettevõtlikkust ja pidurdama hävitavat käitumist, regionaalsete ja tegevussektorite erisustega arvestav jne.

Mis Sina arvad, milliseid muudatusi peaks sisse viima Eesti maksusüsteemis, nii et laheneks praegused probleemid?

Riigikogulane, kas julged mu peale sülitada?

5.09.201 avaldati Eesti Päevalehes minu artikkel nn raudkuke eelnõu teemal. Lugu saad lugeda siit: Vabaerakondlasest kirjanik: riigikogulane, kas julged mu peale sülitada?

Kui tavaliselt näed lugusid hiljem ikka mitu päeva ajalehe kodukal, siis see lugu on kuidagi hästi peidus olnud. Miks mulle jääb mulje, nagu püütaks seda peita???

Praeguse info järgi peaks see eelnõu Riigikogus hääletamisele jõudma oktoobrikuu keskpaigas. Ausalt- ma tahan kuulda põhjendusi, mida toovad riigikogulased, kes kavatsevad selle eelnõu vastu hääletada. Üks asi on see, et mõnele ei meeldi, et Vabaerakond selle esitas. Aga sisuliselt- üks asi on, et omal soovil lahkumine on valijate ootuste petmine. Teiseks huvitab mind tõsiselt see, et milline on üldse põhjendus, miks siiani selline lahkumise hüvitis riigikogulastele kehtis?

Ma tean, et suur hulk inimesi on riigikogulaste tegevuses pettunud. Loomulikult on mingi kogus inimesi, kes on alati ja kõiges pettunud. Mina aga kuulun nende hulka, kes usub, et kui piisavalt suur hulk inimesi mingist teemast huvitub ja kaasa räägib, siis on võimalik midagi muuta.

Jah, selle eelnõu vastuvõtmine puudutaks praktiliselt väikest arvu inimesi, sest ega neid lahkujaid nii tihti ka ei ole. Aga minu jaoks on see põhimõtte ja solidaarsuse küsimus. See oleks võimalus üks ebavõrdsust tekitav küsimus lahendada.

Nii soovitan Sul enda Riigikogu liikmega ühendust võtta (kõik ju valisid kedagi!) ja küsida, milline on tema seisukoht sellel teemal? Tegelikult võiksid ju teistelgi teemadel tihemini oma Riigikogu liiget küsitleda, huvi üles näidata ja nii ka riigis toimuvat mõjutada. Eks riigikogulasedki on tegelikult tihti üksi ja ei teagi, et mida inimesed mõtlevad. Valimistel saadud häälte arv ei anna ju tegelikult juhiseid iga konkreetse eelnõu hääletamise puhul.

Ikka veel usun, et me kõik saame riigis toimuvat mõjutada… lihtsalt piisavalt suur hulk inimesi peab ühte moodi mõtlema ja selle ka välja ütlema!!!

Artikli tekst on siin:

Kui pidada naabri rahakotis sorimist eestlaste rahvusspordiks, siis on praegu käes kauaoodatud aeg- Vabaerakond esitas nn raudkuke eelnõu, mis vähendab kordades omal soovil tagasi astunud riigikogulase hüvitisi.

Nüüd on taaskord võimalus närida riigikogulaste rahakoti kallal ja see peaks ju iga tavakodaniku pidupäev olema.

Ma ei hakka rääkima populistlikku juttu sellest, kuidas riigikogulased ei tee midagi ning saavad mõttetult metsikuid summasid. Olen läbi aegade saanud riigikogulaste tööd üsna lähedalt nuusutada, nii et üldistada ei taha. Kindel on aga, et seda tööd saab teha erinevalt. Eks populaarseimad poliitikud on ju need, kes on pidevalt mõõdukalt pildis, kuid tegelikult millegagi hakkama ei saa. Ükskõik, mida nad teeksid, tooks see ju kaasa vaenlasi, nii et rahulik pildis püsimine on kõige turvalisem. Tundub mugav.

Allaandja premeerimine on mõistetamatu

Sellegi poolest on läbi aegade olnud inimesi, kes omal soovil on neile rahva poolt valimistel jagatud austavast riigikogu tööst vabatahtlikult loobunud. Minu jaoks oli Mihkel Raud suurimaks üllatuseks, kuna valimisteni välja veetud telesaade ja sealsed selgelt parteiliselt suunatud vestlused olid ikka veel meeles. Milleks valimistel nii valimatute vahenditega vaeva näha, kui sa tegelikult ei teagi, kuhu kandideerid? Kas tõesti kandideerivad inimesed Riigikogu valimistel nii, et ei tea, millesse ennast “mässivad”? Oleme ju mitme teisegi praeguse Riigikogu liikme suust kuulnud kummalisi avaldusi sellest, kuidas Riigikogu töö ei vasta üldse nende ootustele.

Kindlasti ei ole ka minul kõrvaltvaatajana täielikku pilti, mida see töö täpselt tähendab. Aga kui sa oled kandideerinud ja saanud suure hulga inimeste toetuse, kas siis paar aastat oma teadmisi ja oskusi panustada oleks liiga suur pingutus?

Jäägu see iga inimese südametunnistusele. Samas hindan ausust, et inimene pigem tunnistab, et ta ei taha seda tööd enam teha, selle asemel et võtta jätkuvalt palk vastu, kuid tööd lihtsalt ei teeks.
Nii olen nn raudkuke eelnõu tuline pooldaja. Olgem ausad- omal soovil Riigikogu tööst loobuja puhul jääb mulle hüvitise maksmine üldse segaseks.

Mäletan, kuidas Kaja Kallase kallal kiunuti, kui ta julges Riigikogu liikmena oma vastsündinud lapsega mõned kuud kodus olla ja nii mõneks ajaks tööst eemale jäi. Pidavat olema valijate petmine. Rääkimata sellest, kuidas erasektoris inimesi töölt lahti lastakse ning töövaidluskomisjon teeb selle kohta vaid küsitavaid otsuseid. Selle kõrval on alla andnud riigikogulase teo hüvitistega premeerimine täiesti mõistetamatu.

Kes julgeb rahva peale sülitada?

Ma tahan näha Riigikogu liiget, kes sellele eelnõule julgeb vastu hääletada. Ma saan aru, kui soovitakse parandusi teha, kuid selleks on ju aeg. Pole mõtet lõpphääletusel vastu olla, kui ise pole õigel ajal eelnõud läbi lugenud.

Nn raudkuke eelnõule vastu hääletamine näitaks minu kui lihtkodaniku jaoks otsest tavainimese peale sülitamist. See oleks riigikogulase poolt ukse lahtijätmine, enda rahakoti kindlustamine. Jäetakse võimalus, et kui midagi ka juhtub, saab igal ajal rahulikult öelda, et “mind see töö enam ei rahulda, mind on mujal vaja” ning kolme kuu hüvitis rahulikult tasku pista. Hüvitis, mis tavakodaniku jaoks tähendab umbes aasta töötasu. Mille eest? Et tuli tavakodaniku huvide eest seista?

Sel juhul vabandan väga iga Riigikogu liikme ees, kellele olen tavakodanikuna suureks koormaks olnud ning palun, et tulevikus ei kandideeriks keegi, kes ei taha minu ja mu kaasinimeste (eestimaalaste) elukorraldusega tegeleda!

Heli Künnapas, kirjanik, kirjastaja, 4 lapse ema, Eesti Vabaerakonna juhatuse liige

 

PP 30.08.2016 “Mida sina paljundad?”

Pärnu Postimees avaldas minu artikli “Mida sina paljundad?”

Lippude lehvitamise ja ilusate sõnade-naeratustega pidustused on taaskord möödas. Eesti riigi pidu on jälle peetud. Käes on hall argipäev, kus ühine hümni laulmine ununeb. Või kas ikka on nii?

Tori kirikus taasiseseisvumise tähistamisel jäid mind kummitama ühes kõnes öeldud sõnad: ükski tegu iseenesest ei ole kangelastegu, vaid kangelasteoks muudavad selle teised inimesed.

Eks igaühel ole kogemus, kus enda arust on hakkama saadud hiilgava teoga, kuid ükski kaaskondsetest nii ei arva. Meie ja kaasinimeste arvamus mõistest “hiilgavalt hea tegu” lähevad lahku. Teinekord aga teeme oma igapäevaseid tegemisi, kui juurde astub keegi, kes meile tavalist tegu kiitma hakkab.

Eriline tegu ei paista olulisena inimestele, kes selle taustast ega vajalikust pingutusest aru ei saa. Kui inimestel ei piisa infot, et teo suurust mõista, ei saa nad seda hinnata. Näiteks: kirjanikuna pole mul mõtet vast valminud raamatuga keksida inimese ees, kes lugemisest midagi ei arva ja kinnitab, et on elu jooksul paar raamatut läbi lugenud.

Või vastupidi, mõni igapäevane tegu tundub kõrvaltvaatajale suur asi, kuna tal puudub info selle kohta. Näiteks on ühe lapse vanematel väga raske aru saada, kuidas nelja lapsega on võimalik normaalselt poes käia.

Nii saavadki kangelasteoks need juhtumid, mis pälvivad tähelepanu. Sellised sündmused, millele inimesed reageerivad ja mille kohta teavet levitatakse.

Tihti kirutakse meediat, et seal on enamuses negatiivsed teemad. Samuti kirutakse poliitikuid, sest nad teevad rumalaid populistlikke otsuseid. Need kaks on kõige otsesemad näited sellest, kuidas infot levitatakse enda suva järgi. Negatiivset meediakajastust ja rumalat poliitikat toovad otseselt kaasa meist igaühe teod või tegematajätmised. Me paljundame seda, millele oma tähelepanu pöörame.

Iga hiirevajutus negatiivsele uudisele paneb ajakirjanikud järgmist pisarakiskujat või närvekõditavat kirjatükki otsima. Iga inimene, kes mugavalt, sisusse süvenemata mõne populistliku poliitotsusega kaasa läheb, soosib samasuguseid poliitmugavusi tulevikus.

Mis on see, mida sina paljundad? Millele oma tähelepanu pöörad ja kui palju kuuldu-loetu tausta süveneda viitsid? Kas annad endale aru, et iga sotsiaalmeedias jagatud postitusega mõjutad maailma, sest paljundad mingit hoiakut või mõtteviisi? Kas oled rahul selle maailmaga, mida iga oma liigutusega luua aitad, või peaks millelegi muule rohkem tähelepanu pöörama?